/nginx/o/2020/12/17/13534168t1h4910.jpg)
Lasteraamatu «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest» tegevus toimub Eesti metsades, niitudel ja mere ääres. Raamatu peategelasteks on 10 looma ja 11 lindu – suurimad, kes nendes paikades elavad.
KINGIIDEE ⟩ Õpetlik lasteraamat: kui palju tead sina hundi ja karu kohta?
Raamatu autoriteks on Jüri Jõepera, kes on tegutsenud pikki aastaid loodusfotograafina, osalenud loodusfotode konkurssidel ja kelle töid on avaldatud ajakirjanduses ning kirjanik Hilli Rand, kelle sulest on ilmunud palju lasteraamatuid ja õpperaamatuid. Kokku viis neid ühine huvi looduse vastu ning sellest koostööst sündiski raamat. Raamatu valmimisele aitas natuke kaasa ka loodusfotograaf Kalle Kruus, kes elab Hiiumaal. Eriliseks muudab raamatu see, et lisaks loomi ja linde üldiselt tutvustavatele tekstidele jutustab fotograaf iga linnu või looma foto juures loo, kuidas ta just seda looma või lindu pildistas. Need lood on seikluslikud, mõned lausa ohtlikudki. Kuna fotod on tehtud viimaste aastate jooksul, siis on põnev teada, et paljud nendest loomadest ja lindudest elavad praegugi meie metsades ja on meie kaasaegsed. Raamatus on ka suur Eesti kaart, mille pealt saab uurida, kus kõik need pildistamise-seiklused toimusid. Võib isegi juhtuda ju nii, et kohtad metsas sama looma või lindu, kes on pildil! Siit leiad katkendid raamatust «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest» hundi ja karu kohta.
Suure südamega hunt
Hunt valiti 2018. aastal Eesti rahvusloomaks. Ta on väga-väga põline loom, elanud siinmail juba oma 10 000 aastat. Üheski teisest loomast ei ole eesti rahvapärimustes nii palju juttu kui hundist. Ja mitte kellelgi ei ole nii palju nimesid kui temal – susi, hallivatimees, võsavillem, kriimsilm, metsakutsu, sorusaba, laanepeni, kõrvekutsikas. Vanal ajal räägitigi temast ainult peitenimedega, sest usuti, et siis hunt ei kuule ega tule koduloomi murdma. Hunti kardeti, kuid ka austati, sest ta on väga arukas, osav ja sihikindel loom, keerulise hingeeluga.
Välimuselt sarnaneb ta lambakoerale, olles koerte esivanemaks. Hundid elavad karjas ja kui hundikari on liikvel, astuvad kõik loomad üksteise järel esimese hundi jälgedes ning saba on neil sörkides jalge vahel. Omavahel suhtlemine toimub ulgudes, kuid ärritudes võivad nad ka haukuda. Hundiulg kostab isegi 10 kilomeetri kaugusele ja öösel metsas seda kuulda on tõeliselt kõhe. Hunti ümbritsebki salapära ja jubeduseloor. Vanasti oli uskumus, et mõned inimesed muutuvad öösel huntideks ning lähevad koos huntidega metsa jooksma ja ulguma. Hommikul aga muutuvad taas inimesteks ja tulevad koju tagasi. Neid kutsuti libahuntideks ja peljati väga.
Laanekuningas karu
Eesti ja kogu Euroopa maismaa suurim kiskja pruunkaru on tiheda tumepruuni kasuka ja jõulise kehaga tugev rammumees. Keha on suur, kuid silmad, kõrvad, saba pisikesed. Ta tundub kohmakas ja aeglane, kuid see mulje on petlik. Otse vastupidi – karu jookseb kiiresti ja ronib osavasti puude otsa ning kui vaja, käib metsas ringi hiirvaikselt.
Karu on kõigesööja ja umbes pool tema toidulaua hõrgutistest on taimetoit nagu õunad, marjad, seemned, tammetõrud, rohttaimed, seened. See on siiski rohkem suvine menüü, kevadel ja sügisel läheb tal vaja toekamat kraami, milleks kõlbavad hästi suured loomad, nagu põdrad, metssead, kährikud, metskitsed. Eriline armastus on tal aga mee vastu, mesinikud on temaga tihti hädas. Karul on terav haistmine, ka kuulmine, kuid üsna kehv nägemine. Ta magab korralikult talveund ja talvel sünnivad ka ta pojad, kes on algul tillukesed, abitud ja pimedad, kuid kosuvad kiirelt ning kevadeks on juba suured tugevad mõmmikud.
Muinaslugusid ja rahvajutte karust on rohkesti, sest ta on meeldejääva välimuse ja käitumisega loom, kes tunneb end metsa pärisperemehena. Tema rahvapärased nimetused on metsaott, päntajalg, mesikäpp. Inimeste jaoks on karu alati olnud üks tähtis tegelane. Tema kujutusi kohtab juba vanadel koopamaalingutel. Soome-ugri rahvastel, samuti ka indiaanlastel oli ta püha loom, teda arvati inimese vennaks.