RAAMATUARVUSTUS ⟩ Melanhoolses meeleolus haarav lugu Jimi Hendrixist kui inimesest

Jimi Hendrix. Foto: AP/Scanpix

Philip Norman on meisterlikult kirja pannud ühe isiksuse melanhoolse loo ja lasknud Jimile kaasa elada ka inimesena. Nukker alatoon saadab lugejat ilmselt juba raamatu esimestest lehekülgedest, kui ta teab ette peakangelase ootamatut lõppu, mis viis Hendrixi kõigest nelja-viie aasta pikkuseks jäänud hiilgeperioodi järel sinna neetud 27 klubisse, ühes paljude ajastu- ja saatusekaaslastega.

See nukker alatoon kord võimendub, kord vaikib, harmoniseerudes lõpuks ideaalselt kogu Hendrixist maha jäänud loomepärandiga. Jimi, siis küll veel Busteri ülimalt keeruline lapsepõlv paneb kaasa tundma, kui lugeja ette rullub klassikaline lugu mustast perekonnast Seattle’is, või kus iganes lagunenud perekonna pea Al ühes poegade Busteri ja Leoniga ennast parajasti pesitsema seab. Taustaks mõistagi rassism ja Elvis Presley esiletõus, mis tekitas valgetes massihüsteeriat ning mustades hukkamõistu. Kusagil seal tohuvabohus, tegelikult isa tööobjektiks olevas prügihunnikus leidus aga ühe keelega ukulele, millest pulgaga timmides sai erinevaid helisid esile manada ning mis rahutut ja vintsutatud poissi nii palju mõjutas, et seda märkas tädi Ernestine, kes andis õepojale esimese Kay akustilise kitarri ostmiseks viis dollarit.