:format(webp)/nginx/o/2020/12/21/13541004t1h5c0b.jpg)
Loe katkendit Justin Petrone värskest teosest «Minu Viljandi», mille kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ta on veetnud selles väikeses linnas.
/nginx/o/2020/12/16/13532684t1ha24b.jpg)
Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.
***
Järgmisel päeval joob diplomaat ja kirjanik Jaak kohviku tagatoas oma latet. Ta rüüpab seda, naudib iga maitsenüanssi ja rüüpab siis uuesti. Ükski tilk ei lähe raisku. Diplomaat Jaak tahab oma joogi absorbeerida, saada sellega üheks. Tal on aega seda nautida, aega, et lasta sel natuke seista suus, kus ta sellega veidi kuristab. Tal on päikseprillid ees ning tema valgel habemetüükas kassinäol on igimõtlik ilme. Jaak on sageli mõtlik. Ta tunneb naudingut eksistentsi imedest, kõigist selle tahkudest. Ta võtab järgmise lonksu.
Selline on diplomaadi hommikune kohvirituaal.
«Kus sa tänapäeval elad, Jaak?» küsin ma tema lauda istudes. Pidin küll oma suurepärast järgmist romaani kirjutama, aga Jaak on alati olulisem. Meie väike laud asub aiaäärse rabarbripeenra lähedal. Jaak vaatab kaugusse, mõtiskleb millegi üle, võib-olla millegi väga olulise üle. Ta keerab pea viltu, nii nagu seda võiks teha pime, kes kuuleb kummalist heli.
Ometi – ei mingit vastust.
«Kas välisministeerium lähetas su Madridi?»
Ta rehmab tõrjuvalt käega ja muigab.
«Lissaboni?»
Sama.
«Rooma?»
«Ma elan tegelikult Uueveskis,» nurrub ta viimaks ja kallutab end lähemale. Hoovikõuts pikutab meie laua kõrval, loivad päikse käes laiali. See on suur ja paks must kass, see, keda ma kolmnurkse valge rinnamaniski järgi Vapiks kutsun. Jaak jälgib, kuidas ma kassi vaatan.
«See madistas siin enne,» sosistab Jaak, «sellega seal.» Jaak viipab pruunika vöödiku poole, kes patrullib kohviku tagaterrassi sissepääsu ees. Must kass vaatab üles ja hüüab vöödiku poole – mjäu, mjäu, mjäu –, mispeale teeb Jaak seda meeleheitlikku armuhüüdu poolihääli järele – mjäu, mjäu, mjäu. Vaikne itsitus. Jaak naaldub seljatoele ja ristab sõrmed kukla taga, olles enne siiski võtnud veel ühe lonksu kohvi. «Ah,» ütleb ta. «Kevad!»
Aeg justkui peatub, kui Jaak oma latet rüüpab. Kassid ja kohv pole aga tema ainsad nõrkused. Näiteks meeldib talle rääkida Itaaliast, Alberobello majadest, Genova murdest – «Ma olin üllatunud, kui väga see itaalia keelest erineb». Üks tema lemmikaukonsuleid on Toscana veinimagnaat.
Tema ees laual on nahkkaantega iPad, mille peal on ta telefon. Ometi pole Jaaku kunagi näha kumbagi neist kasutamas. Nad käivad lihtsalt oma isandaga kaasas, on pelgalt diplomaatilise tööga kaasnevad vidinad või aksessuaarid. Minu ees istub endine välisminister ja endine ÜRO suursaadik ning tema nime mainitakse iga kord presidendivalimiste ajal. Mina aga olen üsna tänulik, et Jaaku pole presidendiks valitud, kuna ma pole päris kindel, kuidas Ameerika ajakirjanikud ta perekonnanime hääldaksid. Jõerüüt. Džou-ruut? Mind häirib juba pelk mõtegi sellest, kuidas Wolf Blitzer teda teleekraanil niimoodi kutsub. Ei, las ta jääda Eesti saladuseks, las ta rüüpab oma latesid ja unistab Viljandi õuekohvikus kassidest ja Chiantist.
«Kas sa kirjutad ka?» küsin ma, kui ta järgmise lonksu võtab. «Ma peaksin praegu kirjutama.»
«Ah, ma kirjutan pidevalt. Pidevalt! Ma kirjutan lausa kogu aeg.» Jaak sirutab käed välja ja need leiavad loomuliku sihtkoha peatoena. Ta haigutab pisut, tõmbab keelega üle huulte ning kaldub järgmisse mõtisklusse. Kevadine liblikas laperdab mööda, maandub hetkeks tema käsivarrele ja lendleb siis edasi. Aeg-ajalt laseb ta sul heita pilku oma rahvusvaheliste suhete maailma, kus annavad suuresti tooni mitme naaberrahva geneetilised iseärasused. Rootslased on, teadagi, rootslased. Venelased? Noh... «See on neil veres. Nad lihtsalt ongi sellised.»
Ta uneleb vaikselt, kuni ta peas võtab pilvena kuju järgmine mõte.
«Veneetsia!» kuulutab ta ühtäkki, laseb kätel lauale langeda ja haarab kohvitassi. «Veneetsia! Vaat see on linn, mida ma imetlen. Seal on kõike. Omaenda keel ja kultuur. Ajalugu. See on nagu riik!»
«Oligi vanasti. Veneetsia vabariik. Valitses Aadria merd. Albaaniat, Kreekat.»
«Just, just,» nurrub Jaak. «Just» on ta põhiline jaatussõna. «Ma armastan Veneetsiat nii väga! Issand, ma tahaksin praegu Veneetsias olla. Just, just.»
Jaak ei ole tegelikult Viljandist pärit, kuid tema naine poeet Viivi kasvas siin üles ja naise ema elab endistviisi Uueveskis.
Nii peatub Jaak ämma juures samamoodi kui 40 aasta eest, mil ämm Võrtsjärve äärest väiksest Oiu kalurikülast linna kolis. «See oli vist 1978. või 1979. aastal,» ütleb Jaak, nagu olnuks see mõne kuu eest. Mulle meeldib tema meenutusi kuulata, eriti 1960. aastate kohta. Tema mälestusteraamat «On nagu on» pakatab sellest «hipiajastust» pärit lugudest ning seal on fotosid Jeesust meenutavast habemikust Jaagust suitsu tegemas ja eksistentsiaalsete küsimuste üle mõtteid mõlgutamas.
Jaagu lugudest meeldib mulle eriti see, kuidas Prantsuse filosoof Jean-Paul Sartre ja tema elukaaslane Simone de Beauvoir 1960. aastate keskel Eestis käisid. Jaak rääkis, et Sartre’i ja Beauvoiri hoolikalt läbi mõeldud koreograafiaga ringreisil paigutas Nõukogude julgeolek igasse peatuspaika mõne prantsuse keelt kõneleva tõlgi. «Need olid tegelikult tuntud prantsuse keele tõlkijad, näiteks Ain Kaalep ja Ott Ojamaa, kuid asi oli korraldatud nii, nagu nad oleksid sinna juhuslikult sattunud ja nagu eestlased oskaksid prantsuse keelt hästi,» muheleb Jaak. «Või küsisid nad rahvalt, kas keegi oskab prantsuse keelt, ning Ain, Ott või keegi teine tõstis jälle käe. Otsekui juhtunuks kõik niimoodi. Juhuslikult.»
Neid lugusid kuulates läheb mul aeg-ajalt meelest ära, kui palju on Jaak ja tema naine Viivi, kes vahel temaga kohvikusse kaasa tuleb, ajalugu näinud. Jaak kasvas üles Tallinna äärelinnas, Viivi on aga kohalik. Tema mäletab seda Viljandit, mida mina olen näinud 1950. ja 1960. aastatel tehtud fotodelt, mis kujutavad kõrvalist tolmust väikelinna, kus pearätikutes naised seisavad piimajärjekorras. Isegi seltsimees Stalini pildiga plakatid on võõrapärased ja uskumatud ning meenutavad pigem Ugala rekvisiite.
Meiesugustele kirjanikele olid toona teised kohvikud. Avatud oli Lossi tänaval asuv Viljandi kohvik, mis oli pidevalt tegutsenud 1936. aastast peale. Lossi tänavat mööda pisut edasi Kirsimäe majas oli kohvik Metropol, mis hiljem nimetati ümber Oktoobriks. Viljandis on ikka olnud kohvikukultuur, lihtsalt teistes kohtades. Vanasti, enne kohvikute tekkimist, 18. sajandil olid Viljandis sõbratoad. Viljandi rahvas on alati niimoodi kokku saanud, olgu võimul kes tahes. Jaagu noorpõlves aga Rohelise Maja kohvikut polnud. Ka Layki polnud. Ning kindlasti polnud Uku keskust, suurt kaubanduskeskust, mille hoones tegutses kunagi ammu sünge vangimaja. Just siin, Uku terrassil võib varahommikul kohata Jaaku ja Viivit Hesburgerist ostetud kohvi rüüpamas. Diplomaat Jaak, kirjamees ja Itaalia Chianti-parunite semu, ei tunne selle pärast sugugi piinlikkust.
«Hea kohv on hea kohv,» muigab ta.
Rohelise Maja kohvikus, kus ta late on endiselt pooleli, painan ma Jaaku teiste teemadega. Venemaa. NATO. EKRE. Need teemad tüütavad teda, kuni ma teen juttu kirjutamisest.
«Ma kuulsin kusagilt, et sa kirjutad miniatuure. Misasi see miniatuur üldse on? Kas see on pisike raamat? Ning kas neid tuleb pisikese pastakaga kirjutada?»
«Ei, ei, ei, ei, ei, ei,» vastab ta. «Mitte midagi niisugust.»
«Mis see on siis?»
«Miniatuurid on lühikesed ja kompaktsed teosed. Tead, päris naljakas on see, et inglise keeles öeldakse novel, aga eesti keeles on seesama asi romaan, mis on pikem teos. Novell on inglise keeles hoopis novella, mis on lühem lugu. Ning siis on anekdoodid, mis inglise keeles on lihtsalt huvitavad lood, aga eesti keeles tähendab see sõna naljakat lugu. Anecdote ja anekdoot, novel ja novellid. Tõlkes on kõik justkui pisut viltu, pea peale pööratud või pahupidi.»
«Mina tahaks ikkagi miniatuure väikse pastakaga kirjutada,» arvan ma.
«Aga lase käia, Petrone! Kirjuta mõni põnev tilluke raamat! Kujuta ette, et Rohelise Maja kohvik on Greco kohvik Roomas, ja oledki mõttes seal.» Ta mõtiskleb seal päikse käes selle üle natuke aega ja on oma improviseeritud kirjutamisnõuga kaunis rahul.
Siis uitavad ta silmad aeglaselt telefoni poole, mis passib päiksekiiri endasse imades endiselt jõude. Nurgas haigutab kõuts Vapp ja sügab end.
«Issand jumal! Palju kell on!» hüüatab Jaak ja ajab end sirgu.
«Mis lahti?»
«Ma pean rongile jõudma!»
«Kuhu sõidad?»
«Tallinna muidugi. Ma pean kohe minema.»
«Mida sa Tallinnas teed?»
Ta paneb päikseprillid taas ette. «Mul on väga tähtis kokkusaamine,» vastab ta.
«Tähtis kokkusaamine? Kellega?»
Rohkem ta ei ütle. Jaak jätab minuga adieu – ta kasutabki seda sõna –, ja siis arrivederci – ta kasutab ka seda sõna. Ta surub mu kätt. Siis istub ta jalgratta selga – hallid juuksed, habe, sandaalid –, lehvitab veel viimast korda ja läinud ta ongi, jätnud oma late viimased riismed päikse kätte aurama.