KATKEND ⟩ «Üks kord nad juba tapsid ta. Ma ei usu, et teda uuesti tapetakse.»

Naine surnuaias. Pilt on illustreeriv. Foto: Caro / Kaiser/ Scanpix

Loe katkendit baski kirjaniku Fernando Aramburu suurromaanist «Isamaa». See on lugu kahest perekonnast, kelle lähedasele sõprusele teevad lõpu kahtlused, viha ja radikaliseerumine, mida ETA tegevus ühes Baskimaa väikelinnas kaasa toob. 

Juba mitu aastat ei ole Bittori jalgsi Polloe kalmistule tõusnud. Ta jaksaks küll, kuid see on väsitav. Mitte et tal midagi väsimise vastu oleks, kuid milleks, milleks ometi. Pealegi hakkab tal teinekord kõhus pistma. Nõnda istub Bittori number 9 peale, mis viib ta surnuaia väravast mõne sammu kaugusele, ja tuleb pärast jalgsi linna tagasi. Allamäge on hoopis teine asi.

Ta tuli maha ühe proua järel, nemad kaks olidki ainsad sõitjad. Reedene päev, vaikus, ilus ilm. Ning ta luges surnuaia värava võlvkaarelt: PEAGI ÖELDAKSE TEIE KOHTA SAMA, MIDA PRAEGU ÖELDAKSE MEIE KOHTA: NAD SURID!! Mind sünged fraasikesed ei kõiguta. Tähetolm (seda oli ta kuulnud televiisorist), see me oleme, ükskõik kas hingame või sööme mulda. Ning ehkki Bittori vihkas seda ebameeldivat sõnumit, ei suutnud ta ometi siseneda surnuaeda kirja lugemata.