Kui mõrvar hoolitseb selle eest, et kõik mäelt elusalt ei pääseks

Silt mägedes. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin kirjutab, et Ruth Ware on talle juba ammu tuttav kirjanik, kelle tugevaim külg on õhkkonna loomine. Lumise kaanega «Üks teise järel» kohe kutsub lugema ja autori teades oli selge, et see jäine ilu ei jää vaid raamatulehtedele, vaid poeb kindlasti hinge ja matab enda alla.

Tänapäev, Prantsuse Alpid, St Antoine'i suusakuurort. Snoop on järjekordne ükssarvik, sotsiaalmeedia äpp, mis lubab reaalajas nuhkida, millist muusikat teised kasutajad, näiteks kuulsused, parasjagu kuulavad. Idufirma korraldab töötajatele suusapuhkuse, aga kaasa on võetud ka Liz, kes asutusaegadel kampas oli, aga nüüd juba aastaid firmaga kokku pole puutunud. Ajakava on tihe, sest lisaks suusatamisele on plaanis mitmed esitlused. Nimelt tuleb reisi lõpuks otsustada, kas müüa ettevõte maha või mitte. Töötajad jagunevad kahte leeri ja õhk on pingest paks. Siis saabub looduskatastroof, lumelaviin, mis lõikab seltskonna ülejäänud maailmast ära. Nende seas peituv mõrvar hoolitseb selle eest, et kõik mäelt elusalt ei pääseks. 

Ruth Ware, «Üks teise järel». Foto: Helios

Juba esimestest lehtedest on teada, et neli inimest sureb. Mägimajakeses on 5 osanikku, veel 5 idufirma töötajat ja lisaks 2 kohalikku. Millised 4 neist sureb? Tegelastega tutvudes kripeldas see küsimus pidevalt kuklas. Kui mõnes raamatus tekivad kiirelt lemmikud, kellele kaasa elada, siis siin oli mul ükskõik, kes hukkub ja kes pääseb. Pooli tegelasi ma isegi ei mäleta enam. Väga lihtne oli ära arvata, kes neist on surmade taga. See oli ilmselge juba paari peatüki järel ja ükski eksiteele viiv detail ei kõigutanud mu veendumust. Küll ei suutnud ma mõistatada, mis on motiiviks.

Ise ma kunagi suusapuhkusel käinud ei ole. Mäesuusad olen küll korra jalga saanud, aga selgeks see kunst küll ei saanud. Nautisin väga Ware'i loodud atmosfääri - lumised mäed, ohtlikud nõlvad, erksad suusakostüümid, luksuslik maja, uhked õhtusöögid ja järsk muutus, kui ilm halvaks läks ning laviin kõik endasse mattis. Katastroofides on midagi mind paeluvat ja loen alati huviga, kuidas inimesed sellises eriolukorras käituvad. Kui lõksus olemisele ning mugavuste kadumisele lisada veel surevad inimesed, on pinget ning põnevust topelt. Eriti ärevaks läks veel lõpp. See metsik suusatamise stseen jääb küll kauaks meelde.

Teine pool raamatust - start-up, Snoopi rakenduse eripärad, kõik need töötajad ja nende vahelised suhted mind väga ei lummanud. Pooled neist kirjeldustest ja tehnoloogilistest detailidest oleks vabalt võinud jääda ridade vahele.

Ruth Ware on 1977. aastal sündinud briti kirjanik. Enne kirjanikukarjääri algust on naine töötanud ettekandja, raamatumüüja ja publitsistina. Uue romaani jaoks inspiratsiooni otsides mõtiskles Ware tähtsate suhete üle inimeste elus ja tõdes, et ta ei ole kirjutanud töökaaslastest, kellega veedame rohkem aega kui enamiku sõpradega. Suusatamine, lumi ja mäed sobis hästi taustaks, sest see on spordiala, mida Ware ise armastab ja imekaunis lumi võib väga ohtlikuks osutuda. «Üks teise järel» erineb naise eelmistest raamatutest veel ka selle poolest, et selles on kaks vaatenurka. Ware alustas Erinist, kuid sai aru, et temast üksi ei piisaks kogu toimuva edasi andmiseks.

«Üks teise järel» on põnevik idufirma reisist Alpidesse, kus suusatamine ja töökoosolekud asenduvad lumelaviini ja kaduvate inimestega. Mulle meeldis sündmuspaik ja lumine atmosfäär, kuid start-up'i käekäigust ma eriti ei hoolinud ning tegelased ei olnud kuigi meeldejäävad. Loo kulg oli üsna etteaimatav, kuid pinget jagus siiski. Eriti nautisin suuskadel põgenemist. Soovitan, kui sulle on teised Ruth Ware'i raamatud meeldinud või soovid midagi talvist!