:format(webp)/nginx/o/2021/01/04/13560344t1he010.jpg)
Admiral Marketsi kaasasutaja ja raamatu «Plokiahel. Põhimõtted ja alused» autor Alexander Tsikhilov selgitab oma raamatus tehnoloogiliselt keerulisi ideid nii lihtsalt kui see on võimalik, et ka arvuti- ja finantstehnoloogia kauge lugeja saaks ettekujutuse plokiahela tehnoloogiast ja selle alusel loodud projektide tööpõhimõtetest.
/nginx/o/2021/01/04/13560384t1h5981.jpg)
Tsikhilov kirjutab, kuidas algelisest börsist kasvas välja tehnoloogiliselt keerukam krüptorahabörs.
Esialgu olid kaubabörsid, hiljem kaubeldi väärtpaberitega
Tsikhilovi sõnul puutus esimest korda ajaloos inimkond börsi mõistega kokku 1406. aastal, mil nüüd Belgiale, toona aga Burgundia hertsogkonda kuulunud Brügge linnas organiseeriti esimene vekslitega kauplemise koht. Asutasid selle Van der Beurze finantsistide perekonna liikmed. Ladina keeles tähendab perekonnanimi rahakotti. Sellest sai omakorda nimi sarnastele kauplemiskohtadele, mida edaspidi hakati nimetama börsideks. Esialgu olid börsid enamasti kaubabörsid, hiljem hakati neil kauplema ka mitmesuguste väärtpaberitega. 1730. aastal tekkis esimene börs Jaapanis – riisiga kauplemiseks, USAs aga loodi esimene organiseeritud turuplats alles 1792. aastal New Yorgis.
«20. sajandi alguseks olid börsid levinud kõikjale – need tegutsesid enam-vähem kõigis maailma arenenud riikides. Ilmumisest saadik kuni peaaegu möödunud sajandi lõpuni toimus kauplemine börsidel börsimaaklerite vahendusel, kes sõlmisid tehinguid vastaspooltega suusõnal,» kirjutab Tsikhilov. «Just maaklerite hüüded, mis sisaldasid kaubeldava instrumendi nime, selle hinda ja tehingu suunda (ost või müük), olidki nn börsiorderid, korraldused sõlmida tehinguid neid volitanud kliendi nimel. Kauplemise algust ja lõppu tähistati spetsiaalse börsikella löökidega, mida nii mõnigi börs kasutab vana traditsiooni hoides siiamaani.»
Tänapäeval kaubeldakse börsil arvutisüsteemide vahendusel
Interneti ja infotehnoloogia areng võimaldasid börsimaaklerite lärmaka jõugu järk-järgult kauplemispõrandatelt välja tõrjuda.
«Tänapäevastel börsidel toimuvad tehingud spetsiaalsete arvutisüsteemide vahendusel. Need võimaldavad tehingute pooli kokku viia märgatavalt kiiremini ja tõhusamalt ning ühtlasi lasevad pidada arvet börsi liikmete tehingute mahu üle. Börside ühendamine internetti võimaldas märgatavalt suurendada tehingutes osalevate kauplejate arvu – nüüd ei tegele sellega üksnes suured turuosalised, vaid ka finantsinstrumentide suhteliselt väikeste mahtudega tegelevad kauplejad,» selgitab Tsikhilov, ent lisab, et kõigest hoolimata on aktsiate börsile viimine jäänud keeruliseks ja kulukaks ettevõtmiseks, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes pole tõsist kasumlikkust veel saavutanud.
Tsikhilov kirjutab, et lihtsustatud vormis võiks seda selgitada järgmisel viisil. Kauplemises osalejad saadavad börsisüsteemi oma tehingupakkumised: millist instrumenti millise hinnaga nad tahaksid osta või müüa. Seejärel analüüsib börsi tarkvara kogu seda pakkumiste ehk orderite mahtu. Tarkvara ülesanne on leida otse omavahel klappivad pakkumised, et vormistada need tehinguks. Oletame, et mõni börsimaakler soovib müüa 100 untsi kulda hinnaga 1300 dollarit untsi eest, aga keegi teine tahab sama hinnaga omandada teatud koguse kulda. Kui millalgi on börsil olemas sellised orderid, toimub nende klapitamine, see tähendab, registreeritakse kauplejate tehingusoovide kokkulangemine. Pärast seda loetakse tehing sõlmituks – üks maakler annab ära kulla ja võtab vastu raha; teine, saades kätte kulla, annab ära korralduses märgitud rahasumma.
«Arusaadavalt on «paarilist» mitteleidvaid korraldusi süsteemis alati palju rohkem kui neid, mis tehinguks vormistati, mistõttu börsiplatvorm kajastab pidevalt kõigi kaubeldavate instrumentide korralduste kogumeid nõudluse ja pakkumise järgi. Korraldused sorditakse parimast hinnast halvimani ning need kaks, mis esindavad ostu ja pakkumise vahel kõige lähemaid väärtusi, on leitavad nimekirja ülemises otsas. Nendevaheline hinnavahe on spread ehk väikseim erinevus, mis takistab noteeringute sobitamist, st tehingut. Põhjusega väidetakse, et börsivarade hinnakujundus, mis toimub stiihiliselt kauplemise käigus, on kõige õiglasem ja hetke turuväärtustele kõige lähemal,» selgitab ta.
«Muidugi on see väide tõene vaid tingimusel, et börsil on piisavalt palju osalisi, kes selle instrumendiga märkimisväärsetes mahtudes kauplevad – ehk siis, kui instrument on piisavalt likviidne,» kirjutab ta.
Krüptoraha vajas elektroonilisi kauplemiskohti
Kui maailma tekkis selline nähtus nagu krüptoraha, tekkis selle omanikel muidugi vajadus elektrooniliste kauplemiskohtade järele, et vahetada neid uut tüüpi instrumente algul tavaraha, hiljem aga ka teiste krüptovarade vastu. Esimese populaarse börsi Mt. Gox pankroti põhjustasid suured krüptomüntide kaotused kas häkkerirünnaku või sisemiste kuritarvituste tagajärjel. Sellest hoolimata hakkasid ilmuma uued krüptokauplemise kohad, mis pidasid paremini vastu nii sise- kui ka väliskeskkonna teguritele. Paljud neist suutsid oma tegevuse viia tõeliselt maailmatasemele, opereerides tavaraha ekvivalendis miljardite dollariteni küündivate kauplemismahtudega.
«Muidugi on kõigi krüptobörside tehingute kogumaht klassikalistest börsidest veel üsna kaugel,» tõdeb Tsikhilov. Isegi oma populaarsuse tipus 2017. aasta detsembris moodustas krüptobörside tehingute maht umbes 50 miljardit dollarit ööpäevas, sellal kui New Yorgi börsi (NYSE) keskmine päevane kauplemismaht on umbes 1,5 triljonit dollarit. Sellest ei jää kaugele maha NASDAQ keskmise mahuga 1,3 triljonit dollarit ööpäevas. 2019. aasta kevadeks langesid krüptoraha kauplemismahud üldse 30 miljardi dollarini ööpäevas. «Ärgem siiski unustagem, et krüptoraha on alles väga noor, selle hinnad kõiguvad palju ja ka regulatiivne surve sellele on klassikalistest väärtpaberitest palju suurem,» selgitab ta.
Tuhandete uute krüptoprojektide ilmumine tõi endaga kaasa mitmesuguste krüptotookenite laialdase emiteerimise ja nende omanikud tahtsid väga saada neile börsihinda. Nende tookenitega kauplemise alustamiseks oli projektide arendajatel vaja läbi rääkida kas või ühe suhteliselt populaarse börsiga. «Krüptorahahaibi ajal oli see üsna keeruline, pigem aga võiks öelda, kallis ülesanne. Iga uue krüptoraha integreerimine tähendas tervet toimingute kompleksi, mis olid seotud börsi kauplemisplatvormi tarkvara muutmisega,» selgitab Tsikhilov.
Vähetähtsat rolli ei mänginud tema sõnul ka turvakaalutlused – kui uusi tookeneid väljalaskva projekti koodis esines turvaauke, sai need automaatselt endale külge ka börs ise, mis pidi hoidma oma depositooriumides kaubeldavate krüptovarade suuri koguseid. Eduka häkkerirünnaku korral riskis börs nende tookenite arvestatava hulga kaotamisega ja pidanuks korvama kahju maakleritele omaenda kapitalireservidest. Ainuüksi 2018. aasta esimesel poolel varastati krüptobörsidelt vahendeid 761 miljoni dollari väärtuses, kõigi aegade börsivargused kokku ulatuvad krüptovaldkonna ajaloos miljarditesse. See oli üks peamisi põhjuseid, miks maksis «pilet» oma tookeneid eriti populaarsetele krüptobörsidele viia soovijate jaoks miljoneid dollareid. Peale selle püsis võimalus, et mõne aja pärast võetakse tookenid börsinimekirjast jälle välja. Esmajärjekorras võidi seda teha antud instrumendi väikese kauplemiskäibe tõttu, mis muutis nende pidamise börsi süsteemides ebaefektiivseks või koguni kahjumlikuks.
Valdava osa krüptorahabörside ülesehitus põhineb tsentraliseerimispõhimõttel, klassikalisel klient-server-arhitektuuril. «Teisisõnu peab kaupleja looma ühenduse börsiserveriga ja saatma oma varad börsi depositooriumi (nii tavaraha kui ka krüptoraha), et saada võimalus nendega kauplemiseks. Sellest hetkest kaotab ta kontrolli oma kauplemisvahendite üle ja delegeerib börsile kõik nende hoidmise ja turvalisusega seotud küsimused. Ta peab usaldama börsi vähemalt seni, kuni pole otsustanud oma vahendeid isiklikku krüptorahakotti või pangaarvele tagasi tõmmata,» toob Tsikhilov välja.