Mulle meeldivad väga igasugused sünnilood, kust tulevad geniaalsed ideed, uuendused ja leiutised, mis maailma muudavad; miks mõni toode saab kohe üle maailma kuulsaks ja teine vajub unustusse, milline on teekond vaimuvälgatusest lõppproduktini, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin. Moemaailm ja Coco Chanel on pigem kauged teemad, aga Michelle Marly «Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm» tundus paeluv. Kas sina oled kunagi mõelnud, mis Chanel No. 5 eriliseks teeb, või kuidas see kuulus lõhn sündis?
Lugu sellest, kuidas sündis maailma kuulsaim parfüüm
1919-1922, Prantsusmaa ja Itaalia. Gabrielle «Coco» Chanel elab raskelt üle oma armastatu traagilist surma ja ei suuda kuidagi minevikust lahti lasta. Viimase äriplaanina arutati koos klientidele eksklusiivse parfüümi tootmist. Coco haarab sellest ideest kinni. Kõrgseltskonnas puutub ta palju kokku Vene aadlikega, suursuguste naiste ja meestega, kes on jäänud kodumaast ilma. Talle jääb ninna suurvürstinna rätikult hoovav ebatavaline hõng. Otseloomulikult peab Eau de Chanel tekitama samasugust joovastust. Coco asub parfüümi jälgi ajama, kuid õnnetuseks kadus selle tootmine koos Vene Keisririigiga. Naine võtab pähe lõhna taastootma hakata.
Coco Chanel pole mulle varem eriti huvi pakkunud. Muidugi teadsin, et tal on moemaja ja kuulus parfüüm, aga tema huvitavast elukäigust mitte midagi. Esimene asi, mida romaan mulle õpetas, oli see, et tema nimi oli Garielle. Coco häbenes oma päritolu ja isegi see ei ole selge, kust tuli tema hüüdnimi. Romaan ütleb, et see tuli tema kabareeaegadest. Naise lapsepõlv ja tõus moemaja juhatajaks olid kahtlemata ebatavalised ja raamatumaterjal, aga mitte selle raamatu teemaks. Lehekülgedele on küll puistatud detaile ja fakte, mis natuke aimu annavad, kust Coco tulnud on. Umbes poole peal googeldasin juurde ka, et saada selgemat pilti, kui palju on fiktsioon ja kui palju tegelikkus.
1919. aastaks, mil algab teose tegevus, on Chanel juba tuntud nimi. Minu jaoks oli huvitav, kuidas euroopa aadlikud teda omaks ei tahtnud võtta, kuigi tema moodi kandsid suurima heameelega. Päris algus küll kohe kaasa ei haaranud. Õnnetus ja Coco enesessetõmbumine ei tekitanud mingeid tundeid. Ma ei tundnud naise valu, ta oli lihtsalt nimi lehekülgedel. Loo edenedes muutusid ajaloolised tegelased inimlikumaks, sest see on ikkagi romaan, mitte elulugu. Coco suhted meestega olid õige kummalised. Stravinski mulle väga ei meeldinud, Romanov oli paeluvam. Pariisi pagenud vene aadlikud oli parfüümi loomise ja Coco afääride kõrval raamatu kolmas liin ja see teema huvitas mind samuti: annetustest, teiste lahkusest ja välja smuugeldatud juveelidest elatumine, kuidas vürstinnadest said modellid ja unistused kodumaale naasmisest.
Chanel No. 5 enda lugu oli ka muidugi huvitav. Michelle Marly on detailidest haarava loo välja võlunud. Vene õukonna parfüümimeister, uus keemiline koostis, Coco Chanelile paljutähenduslik nimi ja disain, kaval turundusstrateegia ning suur edu.
Michelle Marly on saksa kirjaniku pseudonüüm, mis tuleneb tema pärisnimest ning kohast Prantsusmaal Marly-le-Roi, kus kunagi elas Alexandre Dumas. Naine kasvas üles Hamburgis, kus talle olid väga lähedased muusika-, filmi- ja moemaailm. Ta töötas reporteri ja toimetajana, aga on nüüd täiskohaga kirjanik.
«Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm» on viies raamat saksa sarjas «Mutige Frauen zwischen Kunst und Liebe» ehk «Julged naised kunsti ja armastuse vahel». Mulle jäi silma, et peagi ilmub eesti keeles ka üks teine sama sarja raamat: Caroline Bernard, «Frida Kahlo ja elu värvid».
«Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm» on ajalooliste detailidega armastusromaan Coco Chanelist ja tema parfüümi Chanel No. 5 sünnist. Raamat on nii hariv kui ka meelelahutuslik, tutvustades kuulsa moelooja põnevat elu ja eelmise sajandi alguse kõrgklassi elu Pariisis. Ma näiteks ei teadvustanud enne, kui palju seal elas põgenikest vene aadlikke. Soovituslik moehuvilistele!