5 noorteraamatut, mida 2021. aastal kindlasti lugeda tasub

Foto: Shutterstock

Noorteraamatud ei ole enam ammu vaid noorte teema. Või kas üldse kunagi ongi olnud? Tänapäeval pakub igatahes hea noorteraamat avastamisrõõmu ning kaasamõtlemise võimalust mitmes erinevas vanuses lugejale. See tähendab, et meid ümbritseva maailma kujundamisel on noorteraamatutel tegelikult ülioluline roll. 

Samas ütleb statistika, et näiteks eestikeelseid noorteraamatuid ilmub aasta-aastalt üha vähem. Heli Kirjastuse kogemuse põhjal ütlen, et noorteraamatuid on suhteliselt kallis toota (need on enamasti ilusamad ja seega kallimad kui keskmised nö täiskasvanute raamatud). Samas sihtgrupp ehk noored neid ise ei osta ehk ei too tootmisraha tagasi. Enamik siiski laenutab raamatuid. 

Just hiljuti oli raamatulaadal otsene kogemus, kus üks noor tüdruk tuli ja ütles, et ta on minu raamatute fänn ja kindlasti tahab täna ühe osta ja läheb küsib vaid ema käest enda raha, aga nägin kaugelt nende suhtlust ja ... tagasi ta ei tulnud. Mul polnud kurb selle müümata raamatu pärast, vaid sellepärast, et nägin, et tüdruk tahtis minuga kohtumist veel kasutada ja rääkida. Saamata raamatuostuloa pärast ei julgenud ta aga ka rohkem rääkima tulla.

Seda ägedam on aga, et ikkagi nii palju häid noorteraamatuid ilmub. 

Minu suhteliselt hiljutine avastus on, millist mega head tööd noorteraamatute tutvustamisel teeb Tallinna Keskraamatukogu noorteka lehel Mirjam Kaun. Näiteks on seal video, kus ta tutvustab eelmisel aastal ilmunud noorteraamatuid. Ja kuigi noorteka tegevus on neil Tallinna Keskraamatukogus ilmselt tavalisel ajal ka füüsiliselt olemas, siis äge on, et neist videotest saavad osa ükskõik, millises Eestimaa otsas viibivad inimesed. Äge!

Mina jõudsin eelmisel aastal lugeda 81 raamatut ning ei täitnud seega oma lugemiseesmärki. Selleks aastaks aga seadsin eesmärgiks lugeda 120 raamatut. Ja kirjutada... no päris mitu-mitu raamatut rohkem. 

5 noorteraamatut, mida ma julgelt kõigile soovitan, on aga sellised:

Jenn Bennet, «Südame õige kuju». Foto: Raamat

1. «Südame õige kuju», Jenn Bennett

See on nii särisev lugu igast otsast. Kui ma kirjutaks ülihea noorteraamatu, siis tahaksin just sellise kirjutada. Ühelt poolt on selles klassikaline armulugu, kuidas täiesti erinevad noored täitsa ebaloogilises kohas kohtuvad ning loomulikult kohe armuvad ... kuigi kohe kokku ei saa. Ja siis kui lõpuks tundeid tunnistavad, siis hakkavad teised kokkusaamisi takistama. No klassika. 

Aga lisaks sellele on raamatus «Südame õige kuju» veel kaks üliolulist teemat: hobid ja vaimne tervis. Teose peategelased tegelevad mõlemad joonistamisega – üks organite joonistamisega paberile, teine sõnade joonistamisega tänavale. Ja kõigel sellel on põhjus. 

Selle raamatu lugemine läheb ülikiiresti. Samal ajal tahaks nautida ja et see raamat kunagi läbi ei saaks. Õnneks on sama autor veel mitu raamatut kirjutanud, nii et on lootust veel naudelda. 

Lille Roomets, «Üks väike valge sulg». Foto: Raamat

2. «Üks väike valge sulg», Lille Roomets 

Tegelikult on see teine raamat samade tegelastega, kuid täiesti eraldiseisvalt loetav. Mulle nii meeldib, kuidas Lille kirjutab. Peatükid on lühikesed ja tõesti, midagi üleliigset ei ole. Samas on öeldud kõik, mida vaja. Aga seda siis heietamata. Lugejat pole ülekoormatud, aga õhku ei jää ka vastuseta küsimusi. 

Rasked sündmused üle elanud Kerttily saadetakse vanavanemate juurde puhkama. Tegelikult aga saavad hoo sisse hoopis teistsugused sündmused, nii et puhkus see küll pole. Hoolimata keerulisest minevikust, on peategelane Kerttily mõnusalt iseseisev. Depressioon ja ilmselt ka leinamine on teemad, mis tema käitumist mõjutavad. Kriitilises olukorras on ta 16-aastasele vastavalt eksinud... ja samas oskab ka tegutseda. Ehk et väga eluline. 

Sündmused kiskusid siin ka kriminaalseks. Aga sedagi kuidagi loomulikult muude tegemiste sees, nii et eraldiseisvalt krimilugu see kindlasti ei ole. Samuti ühelt poolt kiire lugemine, kuid kindlasti mõtlemapanev ja sisutihe.

Rachael Lippincott , «Kolm sammu sinuni». Foto: Raamat

3. «Kolm sammu sinuni», Rachael Lippincott 

Peategelastel on mõlemal kopsudega seotud haigus, mille tõttu nad peavad teineteisest vähemalt kahe meetri kaugusel püsima. Oi, kuidas mulle üldse ei meeldi tegelikult haiguste teemadel lugeda. Tunnen seda kuidagi läbi kogu keha ja lihtsalt ei taha. Aga see raamat oli kohe algusest peale kuidagi teistmoodi. Kaasahaarav. Elurõõmus. Jah, teos, mis räägib mingist hullust haigusest, on elurõõmus. 

See pole tähtis raamat sellepärast, et «kui näed, kui raske teistel on, tundub endal lihtsam». See lugu on nii südamlikult kirjutatud. Naispeategelane on kõiki reegleid järgiv, meespeategelane vastupidi on protestimeelne. Kõik, mille see kaasa toob ja kui paljut muudab ... see on kuidagi nii lummav. No ja pisaradada saab selle raamatu lugemise ajal ikka ka. Nii et tõesti soovitan.

4. «Paberist printsess», Erin Watt

Ülimõnus slow burn romance. Ikka päris-päris slow. «Paberist printsess» on Tuhkatriinu-loo mingi versioon. Ootamatult kiiresti

Erin Watt, «Paberist printsess». Foto: Raamat

rikkaks saamine. Loos on hästi palju klišeesid ja kiiresti toimuvaid sündmusi ja kokkusattumusi, mis viivad loo kiirelt edasi, kuid mille kohta mõnes kohtas tekkib küsimus, et kui reaalne see on... Siis tuleb välja lülitada see reaalsuse otsing ja nautida.

Selle raamatu 2. ja 3. osa mulle nii väga enam ei meeldinudki. Seal olid teistmoodi tegevusliinid. See Ella ja Reedi suhte arenemine oli minu jaoks just teema, mis köitis. Samade tegelastega on veel ka 4. ja 5. raamat, milles on peategelasteks perekonnast teised vennad. 

Seda raamatut soovitan julgelt kõigile muinasjutuliste armastuslugude nautijatele. Minu jaoks ülioluline on ikka see, et naispeategelane oleks tugev ja enda eest seisaks ning Ella seda kindlasti teeb.  

5. «Mälestusteta suvi» 1. osa, Heli Künnapas 

Viimane, aga mitte ... Hmm, kas ma saan enda raamatut soovitada? Ojaaa - saan küll. Selle raamatuga nägin palju rohkem vaeva kui eelmistega. Lille Roomets tegi proovilugejana nii super tööd, et tulemus sai täpselt nii hea kui sai. Kusjuures naljakas oligi, et selle raamatu kirjutamise ajal usaldasin Lille kommentaare täielikult, kuigi polnud veel ühtegi tema enda raamatut lugenud. Aga on nagu eespool kirjutasin – tuli välja, et mulle väga meeldib ka see, kuidas Lille ise kirjutab. 

Heli Künnapas «Mälestusteta suvi». Foto: Heli Kirjastus

Nagu teiste raamatute puhul tahan lugeda, siis meeldib mulle ka ise kirjutada tugevatest naispeategelastest. Nii ka selles raamatus on. Vähemalt ta ise avab nii. Aga teise keskkonda sattudes tuleb ennast tihti uuesti avastama hakata. Kui Brenda sai keskkonna kaitsmisega linnas hästi hakkama, siis suveks maale vanaema juurde saadetuna võtab tal aega, et ennast ja oma kohta leida. Naabripoiss Richard aitab. Kuigi noorte omavahelised pidevad vastuolud annavad selgelt märku, et ... sealt lendab sädemeid. 

Oo, mulle nii meeldis Richardist kirjutada. Ja tagasisidest olen lugenud, et teistele meeldis ka lugeda. Praegu kirjutan «Mälestusteta suve» 2. osa ja loodan, et see saab sama hea. Aga eks viimane aasta pole kirjatöödele väga soosivalt mõjunud, nii et läheb planeeritust kauem. Selliste pikemate teostega on ka see, et kirjaniku ja kirjastajana ellujäämiseks lihtsalt on vaja vahepeal ka muid tekste kirjutada, ja nii kannatavadki esmalt sellised raamatud, mis endale ka väga meeldivad. Selliseid ei taha niisama kiirelt valmis kirjutada, vaid nautida. Aga mida rohkem inimesi 1. osa loeb, seda rohkem on sellest abi 2. osa valmimisele. 

***

Loodan väga, et igaüks leiab siit endale mõne toreda raamatu. Kui arvamus raamatust pole sama, mis oli minul, siis olen kindel, et emotsioone tekitavad kõik need raamatud. Kui mitte samu, mis minul, siis mingeid teistsuguseid. Külmaks küll ei tohiks kedagi jätta. 

Mõnusaid lugemiselamusi ja tõelisi naudinguid!