/nginx/o/2021/01/20/13586068t1h85e4.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges raamatut «Ime Andides», milles Uruguay Old Christiansi ragbiklubi liige Nando Parrado kirjeldab, kuidas nad Andides ellu jäid ja päästmist ootasid.
Ellujäämislugu meestest, kel tuli 72 päeva Andides päästmist oodata
Kindlasti teavad paljud 1972. aastal toimunud lennuõnnetust, kus üks ragbimeeskond (üle 40 inimese) kukkus Andidesse, maailma kõige pikimasse mäestikku lõksu. Imekombel elasid pooled õnnetuse üle, kuid see oli alles katsumuste algus. «Ime Andides» on selle lennuõnnetuse lugu, kuid läbi ühe ellujääja vahetu kogemuse. Erinevalt raamatust «Alive» on see sügavalt isiklik lugu Nando Parrado kogemusest.
Ma jagaks selle raamatu teemade poolest kolmeks. Ühest küljest tutvustab Parrado ragbimeeskonda, kõiki neid inimesi (enda kalleid sõpru), kellega ta koos üle andide lendas. Ta kirjeldab oma lapsepõlve ning õnnetusele eelnenud tausta, mis aitasid lugejana loosse sisse elada.
Teisest küljest kirjeldab ta detailselt õnnetust, sellele järgnevaid päevi ja nädalaid. Seda meeletut külma, janu, nälga, lootust et nad päästetakse. Ta räägib ausalt ja ilustamata enda hirmudest ja nähtud surmadest, üritamata jätta endast kangelase muljet. Pigem tundus vastupidi, et see oli väga inimlikult kirjutatud, vaatamata sellele, et Parrado oli mitmes mõttes Andide loo kangelane.
Kolmandaks pääsemise ja mägironimise lugu, mis oli raamatu võimsaim lugemine. Seda tõenäoliselt seetõttu, et nii traagiline kui see kõik ka polnud, oli see ka võimas. Juba idee, et ta ilma vastava mägironija varustuseta ronis 3700 m kõrguse õnnetuspaiga juurest 5200 meetrise järsu tipu otsa. Uurisin peale lugemist, et ta oli esimene inimene, kes selle Argentinat ja Tšiilit eraldava tipu vallutas. Mäe nimetas ta oma isa eesnime järgi «Seler». Mount Seler. Ajakirjandus keskendus kannibalismile, aga selles loos on palju enamat. Vapustav lugemine inimese meeletust visadusest ning soovist jääda ellu.