/nginx/o/2020/03/14/13007939t1h512c.jpg)
Mille järgi sina «Minu» sarja raamatuid lugemiseks valid? Kas pigem autori või koha tõttu? Ise lähtun enamasti just kohtadest, millest rohkem teada tahaksin. Eestis paelub mind saarte elamine ja olemine. Seetõttu ootaski Katrin Pauts «Minu Muhumaa» mul juba suvel riiulis. Kui nüüd sinna kõrvale veel tema «Minu Praha» ka ilmus, siis teadsin, et selle kena kollase raamatu aeg on kätte jõudnud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1974-2018, Edela-Muhumaa. Katrin Pautsi ema kolib koos oma vana ema ning 3 lapsega Võrumaalt Muhusse. Algus läheb üle kivide-kändude ja ega neid hiljemgi omaks võeta, vaid pidevalt tuletatakse meelde, et nad on sisserändajad. Kolm aastat hiljem sünnib Katrin ja kuigi tüdruku isa on põline muhulane, kandub tagakiusamine ka talle üle. Kuigi muhulastega ta läbi ei saa, siis saart armastab naine ikka.
Ah, et selline on Katrin Pautsi Muhumaa. Kui viimasena Minu-sarjast loetud «Minu Pariis» oli hästi positiivse suhtumisega, siis «Minu Muhumaa» on selle täielik vastand. Juttu on sellest, milline oli Muhu kunagi ja milline on praegu, mis on muutunud ja mis mitte. Katrini Muhumaale jõudmise lugu oli huvitav, aga väga-väga nukker. Imetlen naise julgust see paberile panna, arvestades, mis on eestlase lemmiktoit. Koolikiusamise osa läks väga hinge. Kogu see lugu tekitas igatahes veel suurema tahtmise «Minu Praha» veel enne aasta lõppu kätte võtta, et Katrini elukäigust edasi lugeda.
Pautsi enda loo kõrvale saab veidi ikka Muhumaast ka kõrva taha panna, aga see on pigem teisejärguline. Näiteks tutvustatakse muhu toite, mis küll ükski sööma ei kutsunud ja seetõttu ma neist ilmselt varem kuulnud polnudki. Küll jäi aga meelde Muhumaa kurioosne esimene krimikirjanik, muidugi jälle oma kurva saatusega.
Endal mul väga seost Muhuga ei ole. Olen seal ringi küll käinud, rohkem kui ainult läbi sõitnud, aga ühtki põnevat seika siia lisada ka kohe ei oska. Muhu on ikka parajalt suur saar, millest mõni teine kohalik võiks oma vaatenurgast ka kirjutada. Mina küll loeksin!
Peaaegu oleksin unustanud lisamast, et Pautsi olen varem ka lugenud. Täpsemalt tema Hiiumaa põnevikku «Hull hobune». Mulle meeldis, et selle sarja sünnist oli ka «Minu Muhumaas» juttu. Pani kohe teise nurga alt nägema ja tekkis huvi sarja esimene ja teine osa ka läbi lugeda.
«Minu Muhumaa» on keerulisest eluteest, tõrjutusest ja endasse tõmbumisest. Teiste «Minu» sarja raamatute seast jääb see oma negatiivsusega küll meelde. Saare eripärasid tutvustab autor ka, aga need kahvatuvad tema perekonna loo kõrval. Soovitan, kui tahad lugeda päris elust, Katrin Pautsi Muhumaast!