/nginx/o/2020/12/27/13549669t1hf729.jpg)
Pärast «Minu Muhumaa» lugemist tekkis raamatublogija Mariann Vendelinil suurem huvi Katrin Pautsi ja tema käekäigu vastu, mistõttu võttis ta kohe käsile ka «Minu Praha».
Autor, kes kõik häbenemata otse välja ütleb
/nginx/o/2020/12/27/13549668t1hab2d.jpg)
2020, Praha. Katrin Pauts kandideeris juba eelmisel aastal loomeresidentuuri kohale Prahas, kuid teda ei saatnud siis edu. Teisel katsel võetakse avaldus vastu ja naine vurab jaanuarikuise soojalainega oma lemmiklinna. Uhke korter Kafka majas asendub küll näotu airbnb'ga, aga kes see tasuta reisi üle ikka kurdab? Pauts leiab ikka midagi kirumisväärset. Eriti jääb talle hambusse kanadalanna, kes temaga samal ajal Prahas resideerub.
«Minu Muhumaa» valmistas mind hästi ette Pautsi stiiliks. Ta ütleb kõik otse välja, midagi häbenemata ja valab veel kuhjaga kriitikat peale. Prahas jäävad turmtule alla näiteks turistilõksud, eriti kafkakultus ja muidugi see kanada kirjanik. Mind üllatas väga, kui palju on linnas asju, mis on ainult turistidele mõeldud ja ei ole sugugi autentsed. Eriline Kafka-fänn ma pole, aga võtan teadmiseks, et kui peaksin tema austajaks saama, siis Prahasse tema tõttu sõita pole mingit mõtet. «Minu Praha» tekitas küll linna vastu huvi, aga see ei ole see raamat, mida reisijuhina kasutaksin. Minu huvid on nimelt Katrini omadest küllaltki erinevad (restoranid ja muuseumid!). Kõige kasulikum nipp kõrva taha panemiseks oli ilmselt Youtube'i kanal Honest Guide.
Kui kõik see kirumine kõrvale jätta, siis üle kõige naudib Pauts pikki jalutuskäike ja kesklinnast kaugemal kondamist. Ringi kondamisest on kohe mõnuga kirjutatud. Nii põnev on ju hüpata mõne bussi või trammi peale, sõita kuhugi ja lihtsalt ümbrust avastada. Linna tutvustamisel võtab naine appi ka kuulsad tšehhi kirjanikud ning raamatu lõppu on lisatud lausa soovituslik jalutuskäik kirjandushuvilistele. Seega tuleb hakata tšehhi kirjandust lugema. Mulle pole igatahes seni kätte sattunud ei Hašek ega Kundera. Lisaks tuleb välja, et Pauts on Prahast ühe raamatu veel kirjutanud, nii et mu niigi pikk lugemislist täienes igatahes korralikult.
«Minu Praha» on kahest kuust, mille Pauts Prahas loomeresidentuuris veetis, temaga samas programmis osalenud kanadalannaga kembeldes. Veel on raamatus linna peal uitamist ning turistilõksude kirumist. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas kirjanik oma päevi veetis ja mis mõteteni jõudis! Boonuseks saab veel mõnusa kirjandusliku jalutuskäigu teha.