TUJUTÕSTJA ⟩ Raamat, mis võlub soojuse ja positiivsusega

Suur Vanker. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Glendy Vanderah romaani «Kus mets kohtub tähtedega», mida on võrreldud Delia Owensi hittromaaniga «Kus laulavad langustid». Kas tegu on sama hea teosega?

Glendy Vanderahm, «Kus mets kohtub tähtedega». Foto: Raamat

Tänapäev, Illinoisi maapiirkond. Ornitoloog Jo uurib oma doktoritöö tarbeks lindude pesitsemist. Ta üürib üksinda maja ning töötab varavalgest pimedani. Ühel õhtul ilmub tema juurde väike tüdruk, pidžaamas ja paljajalu, kes ütleb, et tuli tähtedelt ning lubab ennast nimetada Ursaks, tähtkuju Ursa Major (Suur Vanker) järgi. Ükskõik, kuidas naine ka ei pinni, tüdruk jääb ikka oma loo juurde. Ta on ebaloomulikult tark ning lubab ära joosta, kui Jo politsei peaks kutsuma. Naisel ei jää muud üle kui lasta tüdrukul enda juures elada, kuni ta välja mõtleb, mida edasi teha.

«Kus mets kohtub tähtedega» haaras kohe esimesest leheküljest kaasa. Mulle meeldis väga Ursa kogu oma tulnukajutuga. Imetlesin tüdruku nutikust ja kujutlusvõimet. Ma ei suutnud võtta seisukohta, kas ta on tõesti tulnukas või on tema sinikatele mingi teine selgitus. Kohati olin veendunud, et ta on tõesti surnud tüdruku keha üle võtnud, siis jälle otsisin maisemaid põhjuseid. Sarnasused langustide raamatuga on tõesti olemas - looduslähedus, müsteerium ning armastusväärne vanemateta laps.

Ornitoloogiat tutvustab romaan ka. Lindude vaatlemise kirjeldusi oleks võinud isegi rohkem olla. Peategelaseks on ju naine, kes hommikust õhtuni sellega tegeleb. Kui romaani põhiteemaks on Ursa ja tema salapärane päritolu, siis selle kõrval on teisteks teemadeks vähk, depressioon ja armastuse leidmine. Mul oli natuke raskusi Jo ja Gabe'i ja nendevaheliste suhete uskumisega. Mõlemal oli selja taga raske elu ja katsumused, aga see ei paistnud nende käitumisest välja. Mulle tundus veider, et naine tahtis oma ellu kogemusteta meest ja veel väikest tüdrukut. Sellest küljest on mõistetav, et ta ise enam lapsi ei saa saada ja lapsendamine on ainuõige variant. Aga kas mees ei taha oma lapsi? See tundus kuidagi liiga kodu mängimisena.

Raamatut, mis nii sooja ja positiivse tunde tekitaks, ei ole mulle ammu kätte sattunud. Heldisin lugedes, kuidas Ursa nimetas imedeks üsna tavalisi asju. Nii oluline on osata rõõmu tunda väikestest detailidest ning hea on, kui keegi seda meelde tuletab. Loos on ka vägivalda ja võitlust haigustega, kuid kõik halvad asjad maetakse armastuse alla. 

Glendy Vanderah on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Chigacos, tundes, et on suurlinna lõksu püütud looduslaps. Seetõttu valiski ta ülikoolis erialaks ökoloogia, etoloogia ja evolutsiooni ning avastas välitöödel, et teda paeluvad linnud. Samuti lapsepõlvest saati on naise kireks olnud raamatu, nii lugemine kui ka kirjutamine. Koduse emana, kui ta enam nii palju välitöödele ei jõua, leidis ta lõpuks aega kirjutamiseks. «Kus mets kohtub tähtedega» on naise debüütromaan. Ta alustas oma lõbuks fantaasialugude kirjutamisega ning otsustas seejärel liikuda kaasaegse ilukirjanduse juurde. Lugu tuli temani osade kaupa, alustades keskkonnast, eraldatud uurimismajast, kus ta kunagi ise elas ja töötas. Romaani põhiidee sündis Guillermo del Toro filmist «Paani labürint», kus laps võtab appi fantaasia, et sõjakoleduste eest põgeneda. Peategelane Ursa kasvas valje Glendy enda keerulisest lapsepõlvest. 

«Kus mets kohtub tähtedega» räägib naisest, kes vähi seljatamise järel naaseb doktoritöö juurde, aga leiab lisaks linnupesadele salapärase tüdruku. Romaanis on lindude uurimist, end tulnukaks nimetava lapse müsteeriumi lahendamist ning raskuste ületamist. Mulle küll tundus see rohkem kodu mängimise kui tõsiselt võetava suhtena. Teos pakub igatahes mõnusalt helget lugu, kus armastus võidab ja pisiasjad valmistavad palju rõõmu. Soovitan, kui vajad midagi tujutõstvat!