/nginx/o/2021/02/02/13608847t1h9a4c.jpg)
Kui sa oled nagu mina, siis Kim Jong Uni nimi seostub selle kummalise juhiga, kes paar aastat tagasi ähvardas Ameerika Ühendriike tuumarelvaga maamuna pealt minema pühkida. Uudistes mõnda aega muust ei kuulnudki, kui Trumpi ja Kimi omavahelisest kemplemisest. Kuid sügavamad teadmised mul riigi kohta puudusid. Nii et oli paras aeg, et loeksin Põhja-Korea kohta paar raamatut läbi, kirjutab raamatublogija Laura-Kristiina Valdson.
90ndate lõpus sealt põgenenud Masaji Ishikawa elulugu jättis nii sügava mulje, et tahtsin rohkem teada saada. Järgmiseks lugesin auhinnatud autori, Anna Fifieldi käsitlust selle kummalise riigi tekkeloost ja juhist Kim Jong Unist. Teadsin, et Põhja-Koreas oli ja endiselt on palju vaesust, aga mul polnud aimugi, milline see vaesus 60ndatel ja näljahädade ajal oli. Üks asi on lugeda fakte ja statistikat, teine asi seal elanud inimese kogemustest.
Kui ajakirjanduses keskendutakse sageli kommunismile, propagandale ja Kimi valitsemisele, siis oluliselt vähem kirjutatakse neist tavalistest korealastest, kes seal elavad. Neile, keda huvitab vaesemate korealaste elu möödunud sajandil, soovitan lugeda Ishikawa traagilist elulugu «Jõgi pimeduses». See oli tõesti silmiavav lugemine.
Masaji Ishikawa «Jõgi pimeduses»
«Pooleldi korealane, pooleldi jaapanlane Masaji Ishikawa on terve elu tundnud end nagu mees, kel pole kodumaad. Säärane tundmus süvenes veelgi, kui tema pere kolis koos kolmeteistkümneaastase Ishikawaga Jaapanist Põhja-Koreasse ja maandus enese teadmata kõige madalamas sotsiaalses klassis. Tema korealasest isa meelitati värskesse kommunistlikku riiki küllaldase töö, kvaliteetse hariduse ja kõrgema sotsiaalse staatuse lubadustega. Ent uue elu reaalsus erines lubatud utoopiast kardinaalselt. Nendes algul jaapani keeles avaldatud memuaarides meenutab Ishikawa värvikalt oma rahutut lapsepõlve ja kolmekümmet kuut julma aastat, mille ta veetis ahistava totalitaarse režiimi võimu all elades, ning ühtlasi väljakutseid seoses repatrieerumisega Jaapanisse, olles Põhja-Koreast vaevu eluga pääsenud.»
Muljed
Ishikawa elulugu oli väga valus lugemine. Raske oli lugeda kõigest sellest, mida autor ja teised kümned tuhanded inimesed pidid tundma alates hetkest, mil kommunistlikku riiki jõudsid. Mõned lugejad kindlasti teavad, et ajalooliselt korealased ja jaapanlased polnud heades suhetes. Täpselt sellel põhjusel suudeti riiki meelitada nii palju Jaapanis elavaid korealasi. Neile räägiti maad ja ilmad kokku uuest imelisest elust Põhja-Koreas, kuid õhulossid purunesid kiiresti. Värskelt riiki jõudnutele toideti sõna otseses mõttes koeratoitu ja lubatud rikkuse asemel satuti rängemasse vaesusesse kui Jaapanis elades.
Kuna autori ema oli jaapanlane, siis kuulus tema perekond algusest peale kõige madalamasse ühiskonnakihti. Kim Il Sungi kommunistlikus riigis ei olnud mingit võimalust ühiskonnaredelil edasi ronida, kui olid sünnist saadik halvas nimekirjas. Ükskõik kui palju ka õppida, tööd teha ja pingutada. Ishikawa sai sellest väga valusalt aru. Nad elasid perega kõik need aastakümned äärmuslikus vaesuses, muretsedes pidevalt toidu ja peavarju pärast. Töö eest inimesed palka ei saanud, küll aga sai vähesel määral riisi. Ka riisiga olid kehvad lood, sest seda ei kasvatatud kuigi efektiivselt. Sageli söödi lihtsalt kõike, mida looduses kasvas ning vähegi toiteväärtust andis. Vargusi oli palju. Kuid 1994-1998 näljahäda oli midagi ekstreemset. Valus oli lugeda sellest, et ajal mil Eesti majandust nullist üles ehitati, surid sajad tuhanded, kui mitte miljonid inimesed Põhja-Koreas näljasurma. Äsja kokku varisenud Nõukogude Liit oli peamine, kes Põhja-Koread toiduga varustas ning samale ajaperioodile sattusid rasked üleujutused. Põgenemine oli mehe ainus lootus.
Anna Fifield «Suur järeltulija»
Nii nagu Erki Loigom saatesõnas tabavalt ütleb, siis Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab juba üle 70 aasta. Tahtsin peale Ishikawa eluloo lugemist mõista, miks Põhja-Korea üldse selliseks kujunes. Kuidas Kimi suguvõsa võimul püsib? Miks on see naeruväärne propaganda kestnud nii kaua? Kes on Kim Jong Un inimesena? Ajakirjaniku Anna Fifieldi poliitilis-ajalooline käsitlus vastab kõikidele neile küsimustele. Autor omab head ülevaadet riigis toimunust, sest on külastanud seda palju kordi ja intervjueerinud kümneid inimesi Kimi (endisest) siseringist.
Kõige rohkem meeldis mulle lugeda poolsaare ajaloost. Lugu algas 1945. aastal Kim Il Sungi nimelisest mehest, kellest peagi sai Põhja-Korea juht. Mees naasis tagasi kodumaale peale Jaapani kaotust teises maailmasõjas. Tol ajal asusid kaks suurvõimu, Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid poolsaarel nii, et põhja pool otsustasid venelased ning lõuna pool ameeriklased. Peagi alanud Korea sõda jagas poolsaare lõplikult kaheks erinevaks riigiks. Esialgu ei näinud venelased Kim Il Sungis mingit ohtu ning ta olevat olnud kohutav kõnemees. Vaatamata sellele rajas Sung propaganda abil kommunistliku ideoloogiaga totalitaarse riigi, mis jäi püsima järgmiseks 70 aastaks. Ning püsib edasi.
Kui umbes esimene kolmandik räägib ajaloost, siis ülejäänud raamatust keskendub riigi praegusele juhile, Kim Jong Unile. Ehk Kim 3.0. Selles tulevad välja mehe ebakindlused, tema tohutu ego ja hirm oma positsiooni pärast ning ohtlike inimeste mõrvamine. Isegi oma sugulaste mõrvamine. Tal oli vaja oma kitsale siseringile näidata, et ei karda vajadusel jõudu kasutada. Põhja-Korea raketiprogramm oli paljuski samal eesmärgil loodud. Et tõestada enda väärtust ühest küljest Põhja-Koreale kui ka ülejäänud maailmale. See oli näitemäng. Selles kummalises riigis on üldse palju näitemängu, mida on võimatu lõpuni mõista.
Kes võiks lugeda
«Suurt järeltulijat» soovitan lugeda neil, keda huvitab Põhja-Korea ajalugu, riigi ideoloogia, propaganda ja poliitika. Samuti neil, kes tahavad teada, miks Kimid nii kaua võimul püsivad. «Jõgi pimeduses» oli raskem ja emotsionaalsem lugemine, sest elulood on alati palju isiklikumad. See räägib Põhja-Korea tegelikust elust, sellest mis toimus eelmisel sajandil. Ning ka praegu elab väga suur osa rahvastikust pidevas näljas. Kuid nõrganärvilistele ma elulooraamatut ei soovita.