Kuidas sport Joel Juhile distsipliini ja raskuste ületamist õpetas

Joel Juht. Foto: Erakogu

Joel Juhti teatakse peamiselt kui tantsijat ja koreograafi ning Eesti esimese tänavatantsukooli JJ-Street Dance Company loojat. Ta jutustab raamatus «Võitlus ei-vastusega» oma loo, kuidas sport on õpetanud talle distsipliini, kuidas uute eesmärkide ning raskuste ületamine on andnud jõudu ja motivatsiooni.

Mees, kes varem üldse joosta ei armastanud, võttis eesmärgiks läbida maailma ohtlikumaid ja raskemaid võistlusi, et lastele head teha ja koguda toetajate abiga raha Siimusti lastekodule tervisepargi rajamiseks. Sihikindel mees kirjutab oma raamatus, et kui joosta ei meeldi, siis tuleb lihtsalt rohkem joosta. Aju hakkab siis vastupidi tööle.

Kõik säästud festivali alla

«Miks ma peaksin tervet maailma parandama ja aitama, kui kuskilt ei tule tuge peale oma tiimi?» kõlas küsimus, mis piinas Joeli tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic Session miinusmärgiliste võngete ajel. Sellest tõusis ka otsus. «Festivaliga oli pressure väga suur, maksad kõigile raha ja teistele tundub, et asi on suur ja vinge, kuid mina kui korraldaja ei saagi raha. Küsiti, miks ma seda teen? Tegin seda emotsiooni arvelt, sest mulle väga meeldis. Sõber Mihkel ütles, et panen hullu ja niimoodi ei saa teha, et kogu aeg oma raha festivalile kulutan. Olukord oli selline, et aasta aega tegin tööd ja aasta lõpuks panin kõik säästud festivali alla. Lõpuks mõtlesingi, et panen selle raha hoopis enda alla,» tõdeb Juht.

Sõber Aivar oli see, kes tõmbas Joeli hulluste ja väljakutsete maailma. Nad tutvusid ajal, kui Joel oli praktikal ning hiljem tööl Attimo restoranis, kus Aivar käis pidevalt pitsat tellimas. Nii et Joeli kliendist sai kümme aastat hiljem tema parim sõber. «Aivar on väga siiras, särav ja positiivne inimene, kes rääkis meie kokkusaamisel alati oma sportlikest tulemustest ning kuidas ta ikka tegi seda ja teist. Mulle see sobis,  kuna meile mõlemale meeldib endast rääkida – asjaolu, mille üle me alati naerame.»

Motivatsioon saada paremaks

Kuna Aivar armastas suusatada, kutsus ta sõbragi kaasa, et Tartu suusamaratonile minna. Joel pikalt asja ei vaaginud, vaid hüppas pea ees tulle, nagu ikka. Koos võeti suund Soome treeninglaagrisse, kus Joel pani esimest korda endale suusad alla. «Kui ma proovisin klassikaliste suuskadega esimesest nõlvast üles minna, mõtlesin, et ma ei jõuagi sinna. Vaikselt ikkagi hakkas mingi tunnetus tulema, aga see oli neetult raske,» tõdeb Joel, et ampsas endale päris suure lõuatäie. «Kui ma olin mingi aeg Aivari järel rajal suuska sahistanud, kuulsin järsku, et keegi tuleb selja tagant hirmsa hooga. Peatusin ja vaatasin. See oli umbes 60-70 aastane Soome vanaema, kes minust mööda kihutas. Mul oli nii piinlik, et tegin näo, nagu oleksin joogipausil, et mitte häbisse jääda. Peagi oli ta mul silmist kadunud. Sõitsin vaikselt edasi, kuni kuulsin taas selja tagant suusasahinat – vanaema mul jälle selja taga. Naersin südamest, see oli nagu viha ja rõõm üheskoos. Tädi süstis minusse kõvasti motivatsiooni, et paremaks saada.»

Trennid Aivariga tehtud, oli aeg seada suusad Tartu maratonile. «Olin ärev, sest ma polnud ju kunagi 63 kilomeetrit järjest suusatanud. Startisin kuskil taga ja kui lõpetasin, olin näost lumega sama värvi. Jätsin ju kogu oma hinge sinna rajale, et teha hea sooritus. Olen oma sõbrale väga tänulik, et ta innustas mind uusi asju proovima. Tänu temale sain paar head sõpra veel juurde ning nüüd me teeme oma kambaga igal aasta ühise seljakotimatka.» Matkade eesmärk on avastada uusi ja põnevaid paiku, mitte puhata hotellides. Sealt hakkas Joelis võrsuma üha suurem soov seigelda puhtas, metsikus looduses.

Maailma üks raskemaid maratone

Joel riputas oma kodulehele tunnuslauseks «When others sleep, I run» ning seadis eesmärgiks kõrbemaratoni. Mitte lihtsalt, vaid maailma ühe raskeima ultramaratoni Maroko kõrbes. Ühelt poolt tahtis hulljulge Joel iseennast proovile panna, teisalt soovis lastele head teha ja koguda toetajate abiga raha Siimusti lastekodule tervisepargi rajamiseks. Varasemas elus ei passinud jooks Joelile kuidagiviisi. Kohe üldse mitte.

«Olin pärast festivaliga lõpetamist otsiteel, kui sõber näitas mulle Youtube’is, et on võistlus Marathon Des Sables, kus läbitakse kuue päevaga 250 kilomeetrit ligi 50 kraadises kuumuses koos varustusega. See olevat nii hull, et seal võib surma saada või vaevu-vaevu eluga pääseda,» jutustab Joel. «Mina mõtlesin, et oot-oot, see ongi minu tasemel väljakutse! See on minu Baltic Session 2 – raske ja hirmutav. Seda enam, et ma polnud kunagi jooksnud ja vihkasin seda. Vaatasin kalendrist, et pool aastat on aega esimese jooksuvõistluseni. Läksin koju, registreerisin end ära ja sain vastuseks, et kohta pole. Kuu aja pärast tuli kiri, et üks koht vabanes. Seisin arvutiklaviatuuri ees, vaatasin seda ja mõtlesin, kas vajutada enter’it või mitte. Käed värisesid. Kui klahvile vajutasin, mõtlesin: issand jumal, mida ma nüüd küll tegin?! Tegelikult oli päris hirmus mõelda, et hakkangi trenni tegema.»

Taganemisteed ei olnud. Joel pöördus treener Ain-Alar Juhansoni poole, kes tegi treeningplaani. Seejärel tuli jooksma hakata. «See oli päris räige,» tõdeb Joel. «Jooksin Kõrvemaal, vahepeal käisin Boliivias seljakotimatkal ja sain kõrgmäestikuolusid proovida – 6000 meetri kõrgusel. Enne kõrbe jooksin Tais Koh Samui saare läbi – üle 300 kilomeetri kahe nädala jooksul.»

Tantsutossud jooksutossude vastu vahetanud Joel tahtis siiralt teada saada, kas jooksmine talle üldse meeldima hakkab. «Kui joosta ei meeldi, siis tuleb lihtsalt rohkem joosta. Aju hakkab siis vastupidi tööle. Inimene hakkab armastama kõike, aga tuleb rämedalt palju teha, enne kui see juhtub. Tegelikult on see kole, aga nii on!»