:format(webp)/nginx/o/2021/02/04/13611925t1h000d.jpg)
Digikultuuriaasta 2020 on kokkuvõetud ning jätkub 21. digikultuuriaasta- ja sajand. Järgnevalt toob digikultuuriaasta projektijuht Martin Aadamsoo välja olulisemad tegevused, mis digikultuuriaasta jooksul ette sai võetud, aga mille pikem mõju on alles ees.
Kultuuriministeerium kuulutas digikultuuriaasta välja prohvetlikult viis aastat tagasi. Vaevalt võis keegi toonastest otsustajatest aimata, kui täpselt teema nii heas kui ka halvas märki tabab. Lõppenud aastas oli perioode, mil digikultuur oligi pandeemiast tingitud eriolukorra tõttu pea ainus kättesaadav kultuurivorm kogu riigis.
Digikultuuriaastat korraldas neljaliikmeline konsortsium – juhtpartner Eesti Rahvusraamatukogu, Muinsuskaitseamet, Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Filmi Instituut. Aastat ette valmistades seati endale kaks suurt eesmärki: näha kultuuri osana e-Eesti eduloost ja käivitada algatusi, mille pikaajaline mõju ulatub kaugele üle kalendriaasta piiride.
Vaatamata Eesti digitaibukusele puudus meil kuni eelmise aastani heliraamatute kommertsturg. Tasuta kuulamiseks olid vaid läbi aegade ERRis salvestatud kuuldemängud, järje- ja unejutud. Eesti heli- ja digiraamatute turuosa kogu kirjastusturust moodustas tühised 2-3%, samas kui meie naabritel rootslastel ulatub see pea pooleni. Kui kevadised eriolukorra piirangud jõustusid, jäid näitlejad päevapealt tegevuseta ja raamatupoed suleti. Tellisime koostöös kultuuriministeeriumiga kiirelt 50 eesti autori proosateose helindamise professionaalsete eesti näitlejate poolt, et anda neile rakendust ja tuua kirjandus üle võrgu kodudesse. Tänaseks on need heliraamatud saadaval kahel veebiplatvormil – digiread.ee ja mybooks.ee – ning aasta lõpuks lisandus sinna juba teist samapalju teoseid. Peagi lisanduvad veebilehtedele ka mobiilirakendused ja loodame, et mõne aasta pärast on heliraamat muutunud meie inimeste igapäevaosaks.
Eestis inimesed külastavad muuseume kõige rohkem elaniku kohta Euroopas ja võib-olla kogu maailmas. Meil on viimase kümnendi jooksul rajatud ja arendatud terve rida maailmatasemel muuseume – mõelgem vaid Meremuuseumile / Lennusadamale / Paksule Margareetale, Eesti Rahva Muuseumile, Eesti Ajaloomuuseumile ja teistele. Ometi puudub Eestis muuseumite ühine külastuskaart, nagu see toimib edukalt Soomes, Hollandis ja mujal. Olukorra muutmiseks tellisime ettevalmistava uuringu muuseumite ühise digitaalse külastuskaardi rakendamiseks. Digitaalne muuseumikaart võimaldab muuseumitel reaalajas jälgida oma külastajate arvu, nende käitumismustreid, rikastada külastuskogemust elektrooniliselt järgi saadetud materjalidega, teha ühiseid turunduskampaaniaid ja tervikuna suurendada muuseumikülastuste arvu veelgi. Kui jõudsalt edasi liigume, saab muuseumikaarti ehk juba järgmiseks jõuluks kingina pakkuda – praktika, mis on väga populaarne Soomes.
Virtuaalfestivalid
Kõik festivali-, ürituste- ja suveetenduste korraldajad leidsid end eriolukorra ajal vaakumis. Tegutseda ei lubatud, aga polnud ka teada, millal uuesti lubatakse ning kui suurele publikule. Paljud artistid hakkasid andma internetis kodukontserte ja improviseeritud etendusi, meie aga tahtsime katsetada, kas ja kuidas on võimalik internetis või hübriidselt korraldada terveid festivale. Valisime testimiseks välja Intsikurmu muusikafestivali ja Pimedate Ööde Filmifestivali. Kui esimesel jäi külastajate arv veebis pisut alla oodatu, siis PÖFFi tulemused olid rõõmustavad, pileteid müüdi nii kinodesse kui seanssidele internetis ja festivali professionaalide programmis osales rohkem filmiinimesi kui kunagi varem. Selge on see, et hübriidsed festivalid, kus osa tegevusi toimub füüsilises ja osa virtuaalruumis, on paratamatu tulevik. Tähtis on ennekõike, kuidas see mudel majanduslikult jätkusuutlikuks muuta ja see oligi meie eksperimendi peamine küsimus.
Valdav osa muusikast kuulatakse tänapäeval mitte plaatidelt või teistelt füüsilistel kandjatelt, vaid voogedastuses. Tuntumad platvormid Eestis on Spotify, Deezer, Tidal jt Ometi on raske leida Eestis muusikut, kes oleks rahul voogedastusplatvormide poolt artistidele esitatud tingimuste ja kohtlemisega. Lühidalt – artist, kes Eesti mõistes võib olla väga populaarne, saab oma loomingu eest voogedastusest vaid sandikopikaid, kui sedagi. Olukorra muutmiseks ja autoritele õiglase tasu maksmiseks alustasime uue voogedastusplatvormi käivitamist, mis lubab artistidel ise palasid internetti laadida ja saada nende kuulamise eest 90% laekuvast tulust. Projekti veab televisioonistki tundub Reigo Ahven. Nagu muuseumikaardiga, loodame siingi kasutada teenust juba 2021 aasta lõpuks ja muuta platvorm rahvusvaheliseks.
2020. aasta, digikultuuriaasta muutis meid kõiki laborihiirteks, kelle peal katsetati väga lühikese aja jooksul ära paljud digitaalse kultuuriloomise ja -tarbimise viisid, mis muidu oleks võtnud aastaid. Loodan, et see kiirendus ei tekitanud meis ainult vastumeelsust, vaid noppisime sellest väärtuslikke õppetunde ka tulevikuks. Sest – tahame me seda või mitte – digikultuur ongi suures osas kultuuri tulevik.
Digikultuuriaasta lõpuakordina toimus 2. veebruaril arutelu meediaruumi tuleviku teemal. Arutelul osalesid ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, ajalehe Müürileht peatoimetaja Helen Tammemäe ja voogedastusplatvormi Jupiter juht Toomas Luhats. Vestlust suunas Martin Aadamsoo. Arutelu on võimalik järelkuulata ja –vaadata Facebookis.