Raamat, mis paneb sõnavabadust rohkem hindama

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin võttis ette Christina Dalcheri romaani «Vox», mis just parasjagu Eia Uusi raamatuklubis Raamatujutud lugemisel on. 

Christina Dalcher, «Vox». Foto: Kirjastus Postimees

Lähitulevik, Ameerika Ühendriigid. Jean McClellan oli kognitiivlingvist, kes otsis ravi kõnehalvatusele. Tema töö oleks paljudele inimestele andnud tagasi kõnelemisvõime, kuid võimule tõusis äärmuslike vaadetega president, kes võttis ära nii naiste õigused kui ka hääle. Neile seatakse limiit - 100 sõna päevas. Selle täitmist jälgib randmel olev loendur. Muutused ei toimunud üleöö, vaid tasapisi, kuid vastu hakata või riigist põgeneda mõistsid ja siis oli juba liiga hilja. Kõik raamatud ja kirjatarbed pannakse naiste eest luku taha ja üles seatakse kaamerad, mis jälgivad viipekeele kasutust. Jean taandatakse koduperenaiseks, kes oma mehe ja nelja lapse eest peab hoolt kandma. Kuid siis satub presidendi vend õnnetusse ja on vaja, et naine oma uurimistööd jätkaks.

100 sõna päevas on väga huvitav idee, millele romaani ehitada. Raamatus oli palju huvitavaid teemasid ja mõtteainet. Alles käis siin maskikandmiskohustuse ja suukorvistamise üle jauramine. «Vox» näitab, milline tegelik suukorvistamine välja võiks näha. See pani enda sõnavabadust ikka hindama küll. Taoline ühiskond oli äärmiselt piirav, isegi hullem kui mõnes teises düstoopias, sest võeti ära suhtlus, mis on minu arvates normaalselt funktsioneerimiseks sama oluline kui näiteks hügieen. Mõtlesin peamiselt, kuidas sõnade ja suhtluse piiramine psüühikale mõjub. Ilmselt on naiste enesetappude hulk sellises maailmas meeletu. No kujuta ette, et sul on päevas 100 sõna, ka viipekeel pole lubatud ega kirjutamine. Raamatud on luku taga. Oi, kui huvitavaks need šampoonipudelite etiketid muutuvad. Sõbrannadega suhelda ei saa, sest sõnad on niivõrd kallid, et hoiad neid oma lastele. 

Kui olukord on mäda, on kaks varianti - vaikides kannatada või midagi ette võtta. Võite ise arvata, kumma kasuks Jean otsustab. Lugu kulges üsna tormakalt. Kogu aeg kas juhtus midagi või siis tegeles Jean seletamisega, kuidas mingi asi töötab. Eriti alguses, oli kuidagi palju seletamist ja meenutamist, kuidas ikka see maailmakord muutus ja mis on teistmoodi. Kuidas koolis on tüdrukutele õmblusmasinad ja aiamaa. Kuidas samasoolised paarid ikka laiali saadeti. Tundus, et kõik, mida kirjanik oma loodud düstoopia toimimise kohta välja mõtles, sai raamatusse kirja. Hea raamatu puhul jääb kogu see info ridade vahele peitu, nii et on aru saada, et kõik on läbi mõeldud, aga seda ei nämmutata. See oleks jätnud rohkem ruumi loole endale, mis oli küllaltki segane. Lõpp oli eriti pudru ja kapsad. Eriti tekitas minus küsimusi stseen viimase šimpansiga laboris. Laboritöö ise pani ka kulmu kergitama, kui imekiirelt seerumeid ja ensüüme valmistati ning katsetati. Praktiliselt kohe liiguti inimkatsete juurde. Ahjaa, Petri tassid olid tõlkes Petri nõudeks muundunud...

Christina Dalcher on ameerika kirjanik. Tal on doktorikraad teoreetilises keeleteaduses, spetsialiseerudes helimuutuse foneetikale itaalia ja briti murretes. «Vox» on naise debüütromaan. Naine lõi düstoopia, milles puudus kõne, esitamiseks viimsepäeva teemalisele konkursile. Selles jutus röövis sõnad biorelv. Järgmisena avardas ta teemat, keskendudes Wernicke afaasiale, kus kõnevõime on olemas, kuid kõne muutub arusaamatuks, et lisada loole tegelaste arengut. Selles loos oli juba Jean ja 100 sõna limiit. Piirang on emotsionaalselt palju köitvam kui täielik vaikimine. Dalcher tahtis, et tema romaan erineks teistest düstoopiatest, mistõttu on see segu naiste ilukirjandusest, poliitikast, põnevikust. 

«Vox» kirjeldab ühiskonda, kus naistel on lubatud rääkida päevas vaid 100 sõna. Mulle meeldis väga see kontseptsioon, mis pani hindama iga sõna, mis minu suust vabalt välja tuleb. Raamat andis palju mõtteainet ja teemasid, mida arutleda. Tempo on hoogne ja pidevalt juhtub midagi, sest muidugi ussitab ühiskond seesmiselt. Küll ei nautinud ma, kui palju oli düstoopia toimimise kirjeldamist ja minevikumeenutusi. Loe, kui tahad teada, milline selline pooleldi suukorvistatud maailm välja näeb!