Kirjandusõpetaja: kohustuslik kirjandus ongi tõesti maailma parim kirjandus

Õpetaja Tiina Talts. FOTO: Erakogu

Viibisin hiljuti ühes seltskonnas, kus olid esialgu kõik võõrad inimesed, tuli end tutvustada. Õhtu jooksul vestlesin mitmega, kes palusid alustuseks kohe vabandust, et nad kooliajal kohustuslikku kirjandust ei lugenud.

Kohustusliku kirjanduse paradoks. Gümnaasiumi jooksul on seal nimekirjas autorid Sophoklesest Houellebecqini, Tammsaarest Sauterini jne. Nende üksikute nimede vahele mahub kirjanike plejaad, samal ajal võib üks neist olla otsetee teise juurde. Inimene (õpilane) peab põhimõtteliselt jaatama vaimseid pingutusi midagi elu kohta kirja panna, edasi on maitseasi, millise teose keel  paremini selle ülesandega toime saab (hiljuti lõpetas meil kooli õpilane, kelle lemmik kirjanik on Nekrassov). Vanemad tekstid tulevad nii üksikute sõnade kui ka kujundite mõistmisel raskemalt kätte, samas testib mõne moodsa teose keel  taluvuspiire teistmoodi. Küllap manipuleerib iga õpetaja pisut ainekavaga, võimalusi on palju, nt kes läheneb valdavalt kronoloogiliselt, kes teemakeskselt, kes oma lemmikuid pidi. Minuga on 17 õpetaja-aasta jooksul juhtunud nii, et mul ongi kõik (Sophoklesest Houellebecqini, Tammsaarest Sauterini) lemmikuks saanud (Nekrassovi jätan välja). Kohustuslik kirjandus ongi tõesti maailma parim kirjandus. Paradoks on muidugi selles, et armastada ei saa sundida, seega tuleb igal tasandil välja juurida arusaam, et mingi osa kirjandusest peaks olema kohustuslik. Aga siis mõtleb õpilane kohe niimoodi: kui pole kohustuse, vaid armastuse küsimus, siis ... armastan kunagi hiljem.

Kirjanduse kohta räägitakse, et tema kuldajastu on möödas. Selline mõte võib pähe tulla, kui seostada kirjandust köitekultuuriga. Kui aga seostada kirjandust inimkonda alati saatnud narratiivivajadusega, pole midagi möödas. Kõik on hoos ja paljugi alles ees – seda igatsust on võimalik leevendada aina mitmekesisemate «andmekandjate» vahendusel.

Ma ei väidaks, et e-raamatud on noortele (homo digitalistele) atraktiivsemad kui tavalised raamatud, pigem isegi vastupidi. Aga seda ütleb kogemus küll, et kui eesti kirjandusklassika hakkas e-raamatutena ilmuma (millest palju on ka tasuta või odavalt saadaval), kasvas nende õpilaste hulk, kes on teost lugenud või vähemalt sirvinud. E-raamatut on lihtsalt niipalju mugavam lugeda, ole tõttaja või lösutaja. Mina isegi lugesin kõik Tammsaare e-raamatuna välja antud tekstid (s.o pea kogu tema looming) järjest läbi, olles lapsepuhkusel ja kärutades lõputult pargiteedel. Nii sai perioodist, mis paljude emade jaoks tähendab vaimsete võimete vabalangust, minu elu intellektuaalne haripunkt.

Lookas raamaturiiulid eestlaste kodudes – minu jaoks ei oleks see põhjus köited e-raamatute vastu välja vahetada. Raamatuvirn kogub tolmu ja see on kindlasti tüütu, aga vähemalt on ta ausambaks inimkonna püüdlustele midagi öeldud saada. E-raamatutel pole efekti bibliofiilide jaoks, kuigi kujundusele pööratakse neiski tähelepanu, mõne lugeri e-tint on sama esteetiline kui raamatu trükivärv. Mina eelistan e-raamatuid kahel põhjusel. Esiteks hindan mugavust tsitaatide väljakirjutamise mõttes. Ning teiseks – on tõesti lahe, kui seisad klassi ees ja räägid «Jevgeni Onegini» ekspositsioonist ning siis meenub, et sul on see ekspositsioon telefoniga taskus, võtad näiteks MyBooki lahti, saadad ekraanipildi tahvlile ja kõik hindavad nüüd ise, kas see ekspositsioon on midagi väärt.

MyBook ja analoogsed keskkonnad on toredad selles mõttes, et seal võib saada alguse ootamatu suhe. Juhuslikult peale jäänud pilk võib lõppeda muud tagaplaanile tõrjuva tutvusega. Nii näiteks köitis mind Kazuo Ishiguro «Me olime orvud». Või teinegi juhtum – õpilane rääkis kirjandis Yuval Noah Harari raamatust «Homo Deus. Homse lühiajalugu», juhuslikult olin paar päeva varem seda märganud audioraamatute riiulil «Lühikokkuvõtted bestselleritest». Oli kohe heameel, et saan aru, millest kirjandis räägitakse.

Nii tematiseeritud rubriigid kui ka teoste lühitutvustused aitavad otsust teha – kes suudaks vastu panna sellise uue raamatu soovituse juures: «Viktor Pelevini romaani «iPhuck 10» tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti.» See on siis vene kirjanduse Porfiri Petrovitš 2.0 – Dostojevski romaanis «Kuritöö ja karistus» on politseiuurija Porfiri Petrovitš, kes koputas kurjategija südametunnistusele ning paljastas mõrvari puhta intellektiga: «Ja miks peaks see minu rahu rikkuma, et ta vabalt mööda linna ringi käib! Las käia, las jalutab esiotsa, las olla; ma tean ju selletagi, et ta on minu ohver ja et ta minu käest kuhugi ei põgene!»

Audioraamatud (iserääkivad raamatud – nagu ütleb see laps, kes on kärust juba välja kasvanud) on head ilmselt autoga sõites või jooksutrenni tehes, ma ise pole harjunud neid kuulama, aga lasteriiul on tänuväärne. Distantsõppe ajal olen kasutanud võimalust saata õpilased missioonile: looduses jalutades midagi head kõrvaklappidest kuulata. Muidugi – Flaubert’i «Madame Bovary» läbikuulamiseks peab õpilane looduses olema 18 akadeemilist tundi.

Kõige kindlam viis edukas lugemissoovitus anda (vähemalt koolis) on soovitada seda või teist raamatut kindlasti mitte lugeda, sest kui ema selle juhuslikult avatuna lauanurgalt leidma peaks, tuleb sellest probleem. Enamasti jõuan selliste mittesoovitusteni, kui räägin tõlkekirjandusest, eesti tõlkijatest. Praegugi on üks selline geniaalne tõlkeromaan meil (ka e-raamatuna) võtta – Virginie Despentes’i «Vernon Subutex» (tlk Maria Esko).

Tiina Taltsi soovitusliku kirjanduse nimekiri: 

  • Raul Rebane «Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit» - audioraamat
  • Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste «Eesti ravimtaimed»
  • Mari Tarand «Ajapildi sees» - audioraamat
  • Oskar Luts «Vaikne nurgake»
  • Franz Kafka «Ameerika»
  • Virginie Despentes «Vernon Subutex» 1 ja 2 
  • Aleksei Tolstoi «Insener Garini hüperboloid»
  • Kivirähki «Tont ja Facebook» - audioraamat
  • Helga Nõu «Pea suu!» ja «Tõmba uttu!» - audioraamat
Tagasi üles
Back