:format(webp)/nginx/o/2021/02/16/13632261t1h9cb4.jpg)
Fantaasiakirjandus on mu lemmikžanr, ometi ei armasta ma pooltki nii palju ulmet. Mind erutab maagia, ägedad maailmad ja võluolendid, aga pelutab planeetidevaheline reisimine ja tulevikutehnoloogia. Seda korrutan iga kord, kui haaran mõne «tõsisema» ulmeka, aga klassikat võiks ju lugeda. Frank Herbert «Düün» on üks neist ulmeklassikutest, mida ammu lugeda olen tahtnud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
10191-10193, kõrbeplaneet Arrakis. Planeet Maa on kauge ajalugu, inimkond on ammu levinud üle kosmose. Arvutid ja tehisintellekt hävitati ususõdade käigus, asendati kõrgelt mõtlema ja arvutama koolitatud inimestega. Neil on siiski oma piirid, mille ületamiseks on vaja meelemürke. Neist väärtuslikem on melanž, vürts, mida leidub vaid Arrakisel, planeedil, mille pinda katab vaid kõrb. Seal puudub voolav vesi ja ei saja kunagi. Iga tilk vett on arvel. Varitsevad igasugused ohud alustades liivatormide ja lõpetades hiiglaslike ussidega, mis kõrbes maandunud kosmoselaeva tervelt alla võivad neelata. Vürtsi kaevandamist on pikalt juhtinud Harkonennide koda, kuid nüüd määratakse selle haldajaks hertsog Leto Atreidese kojast. See on lõks, et Atreidese kojale lõpp teha, kuid vaenlased alahindavad hertsogi poega, keda Bene Gesserti õpetuse saanud nõid, tema ema, on kogu elu ette valmistanud millekski enamaks.
/nginx/o/2020/11/03/13453109t1h02eb.jpg)
Frank Herberti loodud maailm, kõrbeplaneet oma unikaalse ökosüsteemiga vastas täpselt mu maitsele ja ahmisin huviga endasse detaile. Keskkonna ettekujutamine ei olnud sugugi lihtne, sest kogu kõrbespetsiifiline sõnavara oli võõras. Pealegi olen ise vaid korra düünide vahel käinud. See vaid võimendas vaimustust kõrberahva fremenite elukorralduse suhtes. Kujuta ette maailma, kus vesi on suurim rikkus ja tilkagi ei tohi raisata. Pisaraid ei valata ja üldse on kogu oma kehavedeliku veeks ümbertöötamiseks spetsiaalne kostüüm. Kui hõimlane sureb, lastakse ka tema kehamahlad teiste tarbeks välja ja töödeldakse tagasi veeks. Kas meie maailmas liigituks see teguviis kannibalismiks?
Kõrbeplaneedi ja kõrberahvaga maailmaloome ei piirdu. Ühiskonnakorraldus on küllaltki keeruline. Mitmete organisatsioonide olemus jääb esmatutvusel varjatuks. Üks paeluvamaid on Bene Gesseriti ordu, kus koolitatakse naisi nõidadeks. See nimetus on küll pigem halvamaiguline hüüdnimi, aga selgitab kõige paremini koolituse saanute vaimseid ja kehalisi ülivõimeid. Näiteks suudavad nad hääletooni abil inimeste tegusid mõjutada. Benegessetilaste puhul on põnev teema ka ettekuulutused. Kas ettekuulutus on võime tulevikku näha või tulevikku luua?
Tegevust oli tegelikult raamatus üllatavalt vähe, pigem oli palju juttu, mida tegelased mõtlesid, tundsid, arutlesid, plaanisid. Lugedes kõike, mida Paul tulevikus nägi, tekkis tunne, et see ei mahu raamatusse ära. Selleks on muidugi järjed. Kuigi teos oli täis Pauli mõtteid, tundus ta kaugena ja mulle eriti sümpaatseks ei muutunud. Kummaline oli, kuidas poliitika ja usuintriigide kõrval puudus argielu ja igapäevased inimsuhted. Eriti, kuna lugu kulges küllaltki lineaarselt, ilma suurte ajahüpeteta. Eks seda, milline tulem on tema püüdlustel fanatismi ära hoida, näebki alles järgmises raamatus. Kui ma üldse selleni kunagi jõudma peaks. Lõpus sai küll ikka veidi sõda ka.
Loo kulgemine jättis mind üsna külmaks. Mul ei tekkinud huvi ühegi tegelase käekäigu vastu, pigem jälgisin lihtsalt kõrvalt, mis toimub. Ma ei tajunud ei romantikat ega sõprust, kuigi olid olemas nii armastatu kui ka ustavad kaaslased. Tunnetest on kõige rohkem esindatud hoopis viha.
Kosmosepoliitika fänniks ma ka ei saanud. Ma ei mõista viha, mis on nii suur, et kogu suguvõsa on vaja põrmustada, aga ometi ei anta sellele ühtki head seletust. «Pahad» ei ole ju ainult sellepärast pahad, et nad on pahad. Harkonennidel ei ole aga ühtki head külge, ainult suur võimujanu ja põlastus kõigi vastu, kes on neist madalama seisusega. Nende võimuintriigid käisid mul küll üle pea ja kogu see suurejooneline plaan Atreideste kõrvaldamiseks tundus liiga keeruline. Kas tõesti ei olnud lihtsamat viisi, kui anda neile valitseda oluline planeet, lennutada kaaskond läbi kosmose, et siis reetur saaks mängu astuda?
«Düün» heidutas veel oma argooga. Raamatu lõpus olevast sõnastikust oli abi (ja olge tänatud, et alguses sellele vihjate!), aga ikka kulus pool lugu end võõrastest terminitest läbi närimiseks - häil, kandur, siitš, umma, safo, geriaatriline, fofrelutšid, erg, kanli, ornitopter, šai-hulud, tšaumas jne. Osadest sai küll teksti kontekstis enam-vähem aru, aga teised ei jäänud meelde ka peale korduvalt sõnastikus otsimist. Kõigile minu jaoks tundmatutele sõnadele, nt kinžall, ma siiski seletust ei leidnud. See on ilmselt enda sõnavara viga. Kui sina ka sama harimatu oled, siis tea, et kinžall on Pärsia pistoda.
Mõtteainet ja küsimusi pakkus romaan igatahes hulganisti. Samuti leidus seal palju huvitavaid mõtteteri. Eriti meeldisid mulle printsess Irulani tsitaadid, millega iga peatükk algab. Vahel andsid need hästi aimu, mis järgmisena juhtuma hakkab, vahel oli seos õige õrn.
Kõige rohkem erines romaan varasemalt loetud ulmest selle poolest, kui olulisel kohal olid vaimsed võimed ja nende koolitamine. Selles tulevikumaailmas täidavad inimesed arvuti rolli, teostavad keerulisi arvutusi ja tuletuskäike toetudes loogikale. Tavaliselt rõhutakse ikka tipptehnoloogiale või kuskilt mujalt pärit võimetest. «Düün» püstitab aga hüpoteesi, et kõik on inimeses endas olemas, lihtsalt me ei oska seda potentsiaali kasutada. Oma vaimu arendamine, mediteerimine ja jooga, koguvad praegu hoogsalt populaarsust, nii et ehk oleme sinna poole teel.
Frank Herbert (1920-1986) oli ameerika ulmekirjanik. Pärast II maailmasõda astus ta ülikooli, kus kohtus oma tulevase abikaasaga. Kraadi mees kätte ei saanud, kuna tahtis õppida vaid seda, mis teda tõeliselt huvitas ja nii jäi osa ainetest sooritamata. Ta töötas erinevate ajakirjade juures. Herbert sai ülesandeks kirjutada artikkel Oregoni düünidest. Ta sattus hoogu ja kogus kaugelt rohkem infot, kui selleks vaja oli. Artiklit ennast ei kirjutanud mees kunagi, kuid sellest materjalist sai alus tema romaanile «Düün». Kirjutamiseks läks Herbertil 6 aastat. Kuigi sellest on saanud enimmüüdud ulmeromaan, ei saanud raamatust kohe bestsellerit, mille tulu oleks lubanud autoril täiskohaga kirjanikuks hakata.
«Düün» on klassikaline ulmeromaan, mis jutustab poliitilistest intriigidest kõrbeplaneedil. Mulle meeldis väga iseäralik maailm, kus tegevus toimub, kuid raamat võib heidutada oma keerulise sõnavara ja poliitiliste intriigidega. Lisaks oli raske tegelastega lähedaseks saada. Heale ulmele kohaselt tõstab teos muidugi hulgaliselt küsimusi, mille üle arutleda. Soovitan, kui sind huvitavad vaimsed võimed, elu kõrbes ja kosmosepoliitika!