Ema oli see, kes mu politseijaoskonda viis.
Politseinikud tahtsid mind oma auto tagaistmel ise sinna sõidutada, aga ema keeldus. See oli ainus kord, kui mäletasin teda enesevalitsust kaotavat. Olin siis viisteist, seisin köögis, kummalgi pool mind mürakas politseinik. Ema seisis ukseavas. Mäletan, kuidas ta ilme muutus, kui nad talle ütlesid, miks nad meil on ja millest nad minuga rääkida tahavad. Algul näis ema kuuldust segaduses olevat, aga siis sugenes ta ilmesse pigem midagi hirmutaolist, kui ta mulle otsa vaatas ning nägi, kui segaduses ja kohkunud ma tol hetkel olin.