:format(webp)/nginx/o/2021/02/22/13644505t1ha751.jpg)
Loe katkendit Heli Künnapase romantilisest lühiromaanist «Jõulud parima sõbraga». Peategelane Lilian on naine, kes ühelt poolt on oma eluga madalpunktis. Teisalt aga saab hakkama suure hulga vastutusega, millega ehk ei peaks. Lilian ootab oma elus pöördepunkti, mil kõik paremuse poole liikuma hakkab.
/nginx/o/2021/02/19/13639263t1hc080.jpg)
Viimane pöördepunkt
Filmi viimane pöördepunkt on umbes 20 minutit enne lõppu. Siis on kõik eriti halvasti. Kõik on võimatu. Midagi ei anna enam päästa. Peategelane annab alla, jalutab minema. Aga äkitselt mõistab, et kõik sõltub temast ning ta peab proovima ja katsetama ja võtma kokku viimsed jõuraasud. Ja ta leiab. Ja ta võidab. Ja kõik saab võimalikuks. Ja kõik on õnnelikud.
Isegi kui see on kurva lõpuga film, saavad vaatajad siiski aru, et nüüd oli pöördepunkt ära ja siit hullemaks enam ei lähe. Nutetakse pisarad ära ja … film lõppeb.
Kus on aga elus see pöördepunkt?
Millal see tuleb? Kuidas ma selle ära tunnen?
Vaatan mittemidaginägeva pilguga ringi köögis, kus eilsest ühisest koristamisest hoolimata vedelevad toolidel, põrandal ning kõigis võimatutes ja võimalikes kohtades mu kolme lapse riided, pesemata nõud, mänguasjad ja muu seletamatu sodi. Hoolimata korduvatest kokkulepetest näeb meie kodu pidevalt välja nagu mingi seapesa.
«Pärast koristan … see pole minu oma … mul on seda selles kohas vaja …» need on vaid üksikud põhjendused, millega lapsed oma asjade müstilist kööki rändamist põhjendavad. Ja see on vaid üks teema, mille pärast lastega kogu aeg piike murrame.
Ajan ennast toolilt püsti ja tõstan üles Marleeni ükssarvikuga pusa. Tooli seljatoelt võtan kaasa Priidu dressipüksid. Tegelikult on isegi natuke kurb, et need on lihtsalt pruuni värvi, mitte mõne multikategelase pildiga. Kümneaastasele nunnud tegelased riietel enam väga ei sobi. Veidi nukker on mõelda, kui kiiresti nad ikka suureks on kasvanud.
Poiste toa poole kõndides koperdan Henry jalgpalli otsa ja üliinimlikke lennusamme tehes suudan vaevu püsti jääda.
«Rrr …» urisen endamisi, et krõbedamad sõnad ütlemata jätta. Kaheteistaastane võiks juba olla nii tugev, et ei pea koju jõudes oma asju lihtsalt ukse taha maha kukutama, vaid võiks jõuda need üle oma toa ukse tõsta.
Viskan laste riided lihtsalt üle ukse vastavalt poiste või Marleeni tuppa. Särisev tigedus ronib mööda mu keha üha ülespoole. Ilmselt on laste kasuks see, et enne kui nad koolist saabuvad, olen mina juba teatrisse oma õhtusele tööle läinud ja me ei kohtu. Telefoni teel ma nende peale karjuda ei kavatse. Piisab, kui mõni õpetaja või keegi kõrvaline kuuleb, kuidas ma oma lastega enamik aega suhtlen, ja varsti võetakse nad kõik mu käest ära. Aeg-ajalt aga tundub, et nii palju, kui me kodus kohtume, siis ma tõesti kas karjun või tänitan nende kallal ühe või teise asja pärast. Endal on ka kurb, aga … samas tundub, et nad katsetavad justkui kogu aeg piire ega hinda seda, mida mina teen ja kui palju endast annan.
Kogu aeg pendeldame sellel piiril, et saaksime ühtse perena elada. Henry ja Priidu isa Margus maksab elatist ebaregulaarselt. Kuna ta saab vaid ümbrikupalka, siis ametlikult temaga võidelda pole võimalik. Pealegi ma tean, et sinasõprus alkoholiga ei lase tal väga tihti tööle jõudagi. Nii pole Marguse palgad üldse nii suured, et ka pärast pikka võitlust temalt laste heaks midagi kätte saada. Pigem lepin sellega, mida praegu saan. Kui hakkaksin Margusega võitlema, tooks see kaasa pikema joomaperioodi ja siis ei näeks ma tükk aega sentigi. Seda ma endale aga lubada ei saa.
Kaheksa-aastase Marleeni isa Janar on aga inimene, kellest tahaksin kauge kaarega eemale hoida. Janar on iga naise unistus – imearmsa naeratusega edukas näitleja teatris, kus mina õhtuti garderoobis töötan. Samal ajal on tema manipuleerimine ja kahepalgelisus hirmutavad ning kisuvad nii minu kui lapse lõhki iga kord, kui suhtleme. Elatise määramise vaidluse ajal nõudis ta, et jagaksime lapsega koosolemise aega, nii et vanem maksab lapsele kuluvate asjade eest ajal, kui on lapsega koos. Mingi aja seda ka proovisime, aga Marleen oli alati nii õnnetu ja kurb, kui isa juurest koju tuli. Lisaks rääkis Janar talle alati, kui halb ma olen ja kuidas me ei saa vaid minu tõttu koos olla, kuigi ise elas samal ajal koos juba järgmise naisega. Nii leidsingi, et minu ja lapse huvides tuleb Janarist lihtsalt eemale hoida, isegi kui see tähendab, et rahaliselt on keerulisem ja pean üksi hakkama saama.
Nii olen kaheksa … või kakskümmend … või sada kaheksateist korda tundnud, et nüüd ongi mu elus pöördepunkt. Et see on kõige hullem koht, kus kõik on halvasti ja kus tahaks alla anda. Ikka ajan ennast püsti ja kõnnin edasi, sest usun, et nüüd on käes viimane võitlus. Kui selle võidan, siis on kõik hästi. Siis on käes viimane vaatus, mis liugleb sujuvalt lõpuni, kus enam ühtegi üllatust ja ootamatut pöördepunkti ei tule.
Või jõuabki viimane selgitav pöördepunkt kätte 20 minutit enne lõppu? Isegi kui see oleks 20 päeva enne mu elu lõppu, siis kas see oleks piisav aeg, mil nautida rahulikku liuglemist, kui ülejäänud elu on olnud üks lõputu vaevlemine ja hakkamasaamise nimel rabelemine?
Kuidas ma aru saan, kas olen äkki oma elu pöördepunkti maha maganud? Kas kõik teised ongi juba lahenduse ja õnneliku lõpuni purjetanud ning mina üksinda jäin maha ja ootan ikka veel, et jõuaksin hetke, mida tegelikult kusagilt tulemas ei ole?