:format(webp)/nginx/o/2021/02/23/13646752t1he200.jpg)
Loe katkendit Nicola May sarja «Väike nurgapood» värskelt ilmunud uuest osast alapealkirjaga «Kingitus».
KATKEND ⟩ «Pole midagi hirmutavamat või võimsamat kui oma kõige karmimat nägu näitav Loodus»
Rosal oli tegu, et kuulda sõbranna ja kohviku ROSA’S – mida varem tunti nime all Coffee, Tea or Sea – kaasomaniku Sara häält. Kaldale uhtuvad lained ja paduvihm, mis oli just hakanud kohviku klaasist fassaadi vastu trummeldama, tegid sõnadest arusaamise võimatuks, kuigi nad seisid lähestikku. Meeletu tuul oli juba kohvikusildilt apostroofi minema pühkinud.
«Mul on nii hea meel, et sa oled siin,» lausus Sara tänulikult. «Sellist tormi pole näinudki.»
/nginx/o/2021/02/19/13638973t1hc0b2.jpg)
«Nii on,» tõdes Rosa noogutades. «Ja veel nii ootamatult. Täielik hullumeelsus! Poisid on ka muidugi just siis golfiväljakul, kui meil neid kõige rohkem vaja on. Ma ei saa Joshi kätte, ta telefon on välja lülitatud.»
«Pole hullu. Minul õnnestus Alec kätte saada, nad vaatavad, kas neil õnnestub tagasiteel liivakotte hankida. Alec ütles, et nad olid sõna otseses mõttes nagu lapsed esimese välgusähvatuse peale ülepeakaela tagasi auto juurde lidunud.»
Kuigi oli suvine õhtupoolik ja kell alles neli, oli õues peaaegu pime. Sara kiljatas, kui kohvikut valgustas ühtäkki tohutu suur välgunool, mis oleks nagu tantsinud ohtlikult mustal silmapiiril. Välgule järgnes kohemaid kõva kõuekõmin, mis pani kogu puitehitise värisema.
«Ma üritasin rahulikku häält säilitada, kui tegin külastajatele ettepaneku koju ära minna, sest mul oli vaja asuda kohvikut kindlustama, aga ma olen alati äikest kartnud.» Sara võbistas õlgu. «Isegi South Cliffs Today reporteri hääl kerkis esimese välgu peale. Ma ei saa aru, miks saadetakse tormi saabudes vaesed reporterid paduvihma või raju kätte või orkaani silma, kui nad võiksid kommenteerida seda siseruumides, näiteks akna ees seistes. Aga ma kaldusin teemast kõrvale.»
«Pole midagi hirmutavamat või võimsamat kui oma kõige karmimat nägu näitav Loodus,» ütles Rosa ema Devoni aktsenti järele ahvides, kuid vaatas seejärel kohvikus ringi, otsides pilguga võimalikke ohuallikaid juhuks, kui tulvavesi peaks kohvikusse sisse pääsema.
Rosal oli ikka veel raske uskuda, et tema armas abikaasa Josh oli investeerinud kohvikusse, mille tulemusena ta oli nüüd Sara äripartner, nii et lisaks oma armastatud nurgapoe juhtimisele – mille ta oli pärinud poolteise aasta eest salapäraselt heategijalt, kes osutus tema vanavanaisa Nediks – võis ta nüüd ka osaajaga kohvikut pidada.
«Kus Kuum on?» küsis Sara.
«Helistasin Titchile ja palusin, et ta koera enda juurde viiks. Aga ma ei peaks muretsema mitte Kuuma, vaid tema karvase sõbratari pärast, kes oli just poegimas, kui sa mulle helistasid. Jätsin Jacobi ja Raffi vaatama YouTube’i videot, milles õpetatakse, kuidas taksikutsikate sünni juures abiks olla, lisaks sellele tuleb neil Koledat ja Mehist sünnitustoast eemal hoida. Loomaarst Vicki oli ühe teise erakorralise patsiendiga hõivatud.»
«Kujutan nende paanikat ette,» tõdes Sara.
«Jumal tänatud, et Raff on seal, tema on selles suhtes mõistlikum pool. Küllap ta saab hakkama. Guugeldasin, mis peaks edasi saama, ja paistis, et kõik läheb plaanipäraselt.»
Rosa kontrollis, et kohviku punase-valgetriibuline varikatus on kindlalt kinnitatud ning kõik masinad välja lülitatud ja juhtmed maast üles korjatud. Ta koristas laudadelt teeküünalde alused, pakkis kastidesse raamatud riiulist «Lugege meid, pange meid tagasi, tooge meid juurde!» ja tõstis kastid jäätisekülmikule.
«Okei, mis me nüüd edasi teeme?» küsis Sara nõudepesumasinat tühjendama asudes.
«Tee see töö lõpuni ja siis tõstame toolid laudade peale.» Rosa oli oma kahekümne seitsme eluaasta kohta üllatavalt kaine mõistusega. «Helista uuesti oma Alecile ja uuri, kas neil õnnestub kuskilt telliseid või puuplokke kaasa võtta, et saaksime masinad põrandapinnast kõrgemale tõsta.» Ta telefon helises, mille peale ta lisas: «Pole vaja, Josh helistabki juba mulle ise.»
Rosa abikaasa hääles kõlas mure. «Lihtsalt uskumatu! Kallike, kas teiega on kõik hästi?»
«Jah, meiega on kõik kombes, kui kaugel teie olete?»
«Selles just asi ongi: mäe otsas bensiinijaama juures on puu tee peale langenud, nii et me peame auto siia jätma ja jala edasi tulema. Seega kahjuks ei mingeid liivakotte. Kas meri on tõusnud?»
Sara kiljatas taas, kui kõuekärgatus pea kohal kõmises. Ja siis: «Appi! Vesi tuleb sisse! Rosa, ma kardan!»
«Kuulsin.» Josh jätkas juba tungivamal toonil: «Rosa, minge kohe kohvikust ära üles mäkke. Kahjudega saame hakkama, aga teie olete asendamatud. Kas Kuum on turvalises kohas?»
«Jah, ta on Titchi juures. Josh, ära muretse, me hakkame kohe minema – kohtume kodus. Ja olge teie ka ettevaatlikud.»
Nüüd keerles nende jalgade ümber räpane vesi, mis meenutas vaenlast taga ajavat meeletult vihast madu. Ja siis kustusid järgmise tohutu välgusähvatuse peale kohvikus tuled ning seekord kiljatasid mõlemad naised.
«Tule, Rosa!» Nad sumpasid teineteisel käest kinni hoides ukseni ja tirisid selle lahti. Mere mühin oli kõrvulukustav ja näkku peksis kiviklibuna terav vihm. Isegi kajakad olid mõistlikkust ilmutanud ja sisemaale suundunud.
Tänulikud, et nad olid mäkke viivale tänavale jõudnud ja jalge all oli kindel maa, seisid nad seejärel silmitsi mitte üksnes mäest alla pahiseva veega, vaid ka naisega, kes oleks nad mäest alla tormates peaaegu jalult pühkinud.
«Pidage!» karjus Rosa. «Mida te teete? Ärge minge alla randa, see on liiga ohtlik.»
«Mu nelja-aastane pojapoeg!» karjus hirmunud naine hingetult vastu. «Ta on seal all ja mina ei oska ujuda.»
«Mida? Kas laps on rannas?»
«Vesi viis ta mäest alla.»
Rosa viskas pikemalt mõtlemata oma käekoti Sarale ja jooksis tagasi mere poole, hüüdes üle õla: «Teie püsige siin!»
«Rosa, ei!» karjatas Sara. «Meri on liiga ohtlik! Me peaksime rannavalvesse helistama.»
Rosa polnud elu seeski nii kiiresti jooksnud. Rannamüürini jõudes kiikas ta tormi kummastavas pimeduses üle selle serva ning vaatas otsival pilgul lainetes ühele ja teisele poole. Märgates väikest üles-alla hüplevat pead, haaras ta rannamüüri külge kinnitatud päästerõnga ja viskas selle ettevaatlikult, et see lapsele vastu pead ei kukuks, poisi suunas, hüüdes: «Hoia sellest kinni, väikemees!» Ja mõtlemata iseenda turvalisusele, hingas ta seejärel sügavalt sisse, ronis üle müüri ja hüppas juba vööni ulatuvatesse mustadesse lainetesse. Ta jõudis hoovusega võideldes poolenisti uppunud lapseni, pani talle päästerõnga ümber, kuid siis lõi tohutu suur laine neil üle pea. Võttes kokku kogu oma kehalise ja vaimujõu, õnnestus Rosal nii lapsest kui ka päästerõngast kinni hoida. Seejärel õnnestus tal imekombel ja rannamüüri serva vältides koos lapsega Ship Inni parkla suhtelisse turvalisusesse surfata. Ka parkla oli vee all, aga seal ulatus vesi üksnes pahkluudeni.
Läbimärjal ja vankuval Rosal läks korda päästerõngas lapse ümbert ära võtta ning ta surus kõõksuva ja hirmust kriiskava poisi tugevasti enda vastu. Lapse hambad plagisesid külmast ja šokist. «Kõik on hästi, pisike,» rahustas ta last. «Vanaema on kohe siin.»
Sel hetkel sööstsid Josh ja Alec kohale. Nad olid tee peal Saraga kokku sattunud ja saanud teada, mis sünnib.
«Pagana pihta, Rosa!» Josh oli täiesti endast väljas. Rosa pruunid krussis juuksed olid sorakil, suvekleit liibus ta õblukese keha külge tihedamini kui laps ning ta värises nagu haavaleht.
Kui järgmine tuulepuhang oleks nad peaaegu jalult pühkinud, võttis Josh nutva lapse sülle ja andis Alecile. Suurt kasvu Alec tõstis lapse oma laiadele õlgadele ning haaras käest kinni hüsteerias ja kokkukukkumise piiril vanaemal, kes oli nüüdseks alla randa jõudnud. Kohutav katsumus oli tänu Rosa kiirele mõtlemisele ja vaprusele õnneliku lõpu saanud.
Võtnud abikaasa nagu väikese beebi oma ragbimängija tugevatele kätele, kallistas Josh teda hetke kõvasti. «Nii, katsume nüüd kähku mäest üles saada!» kamandas ta läbimärga šokis seltskonda mere äärest eemale, kõrgemale maapinnale tüürides.