ARVUSTUS ⟩ Väljendamatust siirusest David Foster Wallace’i lühiproosas

Kultuskirjanik David Foster Wallace aastal 2006. Foto: Steve Rhodes

Loomingu Raamatukogu täitis 2019. aasta alul olulise (post)modernse tõlkekirjanduse tühimiku, kui kaante vahele sai Aet Variku suisa erakordses tõlkes David Foster Wallace’i «Teatavate piiride poorsusest». Tegemist on õnnestunud valikuga (ühtekokku 14 lugu) Wallace’i lühiproosakogumikust «Lühikesed intervjuud ilgete meestega» («Brief Interviews with Hideous Men», 1999), mille fragmenteerunud olemus ei takista tunnetamast kirjaniku jaoks läbivalt olulisi moraalseid ja psühholoogilisi allhoovuseid.

Juba esimestest tekstidest peale tekib lugeja pähe õigustatud küsimus – kas tegemist on endaga puntras oleva piinatud geeniuse tühipaljaste vormikatsetustega või teenivad autori vormivalikud mingitki üldisemat eesmärki. Omapoolse selgituse teosest vastu vaatavale obskuursusele annab David Foster Wallace tekstis «Tunnikontroll nr. 9», mis on rikastatud lugematute autori kommentaaridega äsja kirja pandud tekstile. Seejuures võib neid kommentaare pidada nii lugeja harimise instrumendiks, ebakindla kirjaniku püüdeks veenda eelkõige ennast (ja õigustada lugejale) valitud vormi ja trükitud teksti vajalikkuses, kuid peamiselt ning eelkõige kirjaniku taotluseks laotada lugeja ette kõikide kimbatuste rägastik, et lugejal tekiks äratundmisrõõm, läbi mille loob kirjanik lugejaga tugeva sideme. Võiks öelda, et tegemist on kirjutamisega kirjutamisest või lausa kirjutamisega mõtlemisest, kuidas kirjutada kirjutamisest – seega metamudel mõtestamaks kirjutamist. Vaatlusalune tekst algab sõnadega «Õnnetuseks olete te kirjanik» ning jätkub lehekülgede kaupa erinevate allviidetega, mille käigus kirjanik kommenteerib nii sõnavalikut, vormivalikut, tonaalsust, kirjatüki võimalikku eesmärki, lugeja positsiooni ja nii edasi. Allviited on seejuures kirjutatud teie-vormis («Olete algusest peale kujutanud seda seeriat […]», «Oma tsüklit kavatsete te endiselt nimetada Oktetiks […]») nii, et lugeja tunneb end kui teksti autor, kuid samal ajal on need kommentaarid ka Wallace’ile endale. Endiselt eesmärgiga veenda end oma tegevuse vajalikkuses, selguses, mõistetavuses.

David Foster Wallace, «Teatavate piiride poorsusest». Foto: Raamat

Eelnevale lisaks maadleb Wallace lausa halastamatult sellise meta-võttega, mille «eesmärgiks on läbistada realismitaotluste teatavat laadi neljas sein» ilma, et tegemist oleks «retoorilise võltsaususega», mille käigus püüab meta-tüüpi autor «meelitada teid arusaamaga, et autor peab teid ilmselt piisavalt täiskasvanuks ning suuteliseks taluma meeldetuletust, et see, mis teid parajasti ümbritseb, on väljamõeldis» (lehekülg 46). Ehk teisisõnu põletab autorit küsimus, kuidas läbistada neljas sein nii, et see ei tunduks (lugejale) sama õõnes, kui veenda (lugejat) sellise neljanda seina olemasolus. Wallace ei soovi, et lugeja lahkuks temast veendumuses, et see mis ta just luges oli «seesama vana postmodernne metatekst». Tunnikontroll nr. 9 on seega nii mõneski mõttes võtmeks, kuidas Wallace soovib, et teda loetaks ning seetõttu ka oluline pidades silmas kogu tema loomingut. Mainitud tunnikontrolli võiks täiendavalt nimetada siiruse taotlemise teesiks, millega Wallace soovib lahti öelda igasugustest (kirja)kunstilistest trikkidest nii, et alles jääb üksnes alasti ning kaitsetu kirjanik küsimusega «[s]ee värk, mida ma tunnen, ma ei oska sellele lambist nime anda, aga see paistab tähtis, kas teie tunnete sedasama?» (lehekülg 51). Kirjanik nendib ise seepeale, et tegemist on ohtlikult valskuse äärealal pesitseva kontseptsiooniga – vale häälestatuse puhul saab sellest kiirelt üksnes piinlik meeldida-tahtmise-taotlus, mis nullib kirjaniku püüdluse täieliku siiruse poole.

Lahendamatud probleemid

Pärast enda esikromaani («The Broom of the System», 1987) ilmumist peegeldas Wallace rahulolematust enda teose suhtes. Kriitiliselt meelestatuna sõnas kirjanik ise, et tema teos pakkus küll süvitsi minevat analüüsi tõstatatud probleemidele, kuid ei suutnud välja pakkuda lahendusi. Samasugust lahendamatute probleemide rägastikku võib märgata ka «Erinevate piiride poorsuses». Eriti silmipimestavalt kiirgab see vastu tunnikontrollidest (tunnikontrollide seeria pealkirjaks valis Wallace «Oktett»). Kui tutvuda kirjaniku tunnikontrollidega, siis jääb mulje nagu oleks Wallace tekstid koostanud kasutades pöördtehnoloogiat – kirjanik on traditsioonilise teksti terviku mõistmiseks juppideks lahti monteerinud. Tagasi kokku pannes on ta aga otsustanud jupid ühendada teistsuguses järjekorras, et rõhutada teksti puänti veelgi enam (samas jättes ise selle puändi vastusena kirja panemata ning esitledes seda üksnes küsimuse vormis).

Kuna tekst lõppeb küsimusega, siis jääb lugeja pea kohale rippuma lõpetamatuse kirves – aga kuidas edasi? Miks kirjanik ei anna endapoolseid vastuseid? See on huvitav kompositsioon – sellist tunnikontrolli stiilis kirjutist võib üheaegselt pidada nii teksti algeks kui ka lõpuks. Miks algeks? Sellepärast, et tunnikontrollis on lühidalt kirja pandud olulised elemendid, mis kirjeldavad mingit probleemi, mille lahendamiseni kirjanik ei jõuagi. Seega oleks tegemist justkui romaanile eelneva mõttelise algega, mille luudele autor alles asub liha peale kasvatama. Teisalt, kui lähtuda kolmest olulisest küsimusest – mida autor soovis saavutada? kas see õnnestus? kas see oli seda väärt? – võib tunnikontrolle pidada lõpetatud teoseks. Kui autori eesmärgiks on näiteks demonstreerida lugejale, kui vähe on must-valgeid situatsioone, siis on autor õnnestunud selle saavutamisel. Kolmas küsimus on seejuures subjektiivne ning on küsimus sellise võtte vajalikkuse järele, mis hetkel ei ole asjakohane.

Eelnevat illustreerib ilmekalt Wallace’i diskussioon David Lipskyga traditsioonilise narratiivi üle. David Foster Wallace oponeeris Lipsky väitele nagu oleks Lev Tolstoi suurim meister päris elu jäädvustamisel läbi kirjasõna (s-o realism). Wallace küll nendib, et ta naudib Tolstoi lugemist, kuid samas ei suuda ta Tolstoi kirjutisi käsitleda tõesena. Miks? Sest see on üksnes leevendus tegelikule tõele; sest Tolstoi annab lugejale üksnes lohutuse tegelikust tõest, kus on lugematus koguses eraldiseisvad informatsioonikillukesi, millest üksnes murdosa on olulised. Sellega vastandab Wallace traditsioonilise (tolstoiliku-lineaarse) narratiivi avangardistlikule ning kaasaegsele narratiivile. Seejuures toob Wallace välja, et tema jaoks on kirjanduse puhul oluline, et kirjasõna jäädvustaks tunde, kuidas on elada ja mitte üksnes lohutuse sellest tundest, kuidas on elada.

Seega loksub kõik paika. Wallace’i üheks defineerivaks püüdeks oli suuta kirjutada tekste, mis on inimloomusele lähemal, kui mistahes realismi-taotlusega tekstid, mis on kirjutatud enne teda. Kõiki «Erinevate piiride poorsusest» tekste saab tähistada mõtete mikroskoopilise otsimise ja markeerimise templiga. Wallace’i kaubamärgiks kujunenud mikro-mõtted, meta-momendid, ajutised mõttesähvatused siit-sealt-kolmandast-kohast ning narratiivi pidev lõhkumine eelnevalt mainitud hetkede läbi, lõbustavad lugeja maitsemeeli (maitsekeeli?) ka «Oktetis». Kõik need mikro-mõtted ja meta-momendid on elamise lahutamatud osad. Samamoodi on elamise (tunde) lahutamatu osa küsimuste tajumine ilma vastuseid saamata. Kahtlemine. Kõhklemine. Ebakindlus. Wallace tabas sellega naelapea pihta, tehes samal ajal karuteene enda lugejale. Wallace’i tekstid on oma olemuselt kõigest eelnevast niivõrd üleküllastunud, et lugeja seisab esmalt silmitsi ülesandega luua tekstides enda jaoks mingigi hoomatav loogilisus ning alles seejärel tajuda jutustatavat lugu ennast. Kogu inimese mõtteprotsessi silmas pidades jõuab tõele lähemale Wallace oma korrastamatu ja filtreerimatu struktuuriga. Tolstoi pakub seevastu korrastatud versiooni korrastamatust reaalsusest.

Väljendada polnud tal seda muidugi võimalik

Loomingu Raamatukogu kaante vahele saanud kogumikku ühendab lisaks vormilisele käekirjale ka tekste läbistav ning ühendav sõnum. Kui püüda seda kuidagimoodi nimetada, siis võiks see olla mingisugune ängistus, mis tekib suutmatusest või võimetust omi mõtteid ja tundeid väljendada, sedalaadi muserdav kimbatus mis tekib inimesel, kes kardab, et teda ei mõisteta. Sedasorti ängistus, mis tekib inimesel, kes on asunud enda mõistust omaenese mõtetega mürgitama. Selle ühise joone suutsin enda jaoks formuleerida tuginedes tekstile «Enesetapp otsekui kingituseks,» milles Wallace kirjeldab ema ja lapse suhet läbi ema enesesüüdistajaliku prisma. Selles on read: «[…] selleks ajaks, kui kaps oli juba piisavalt vana, et mitmesuguseid lube ja litsentse taotleda, oli ema sügaval sisimas peaaegu pilgeni täis jälestust: jälestust iseenda vastu, õnnetu õigusrikkujast lapse vastu, maailma vastu, mis oli tulvil vastamata ootusi ja halastamatut hukkamõistu. Väljendada polnud tal seda mõistagi võimalik» (lehekülg 89). Tekstis «Kurat ei maga» kirjutab Wallace: «Kolm nädalat tagasi tegin ma teiste heaks ühe ilusa teo. Rohkem ei saa ma sellest rääkida, sest see rööviks minu teost kogu tõelise, lõpliku väärtuse» (lehekülg 84). Mispeale rullub ikkagi kogu see ilus tegu kaude paberil lahti. Seejuures ilmestab kogu olukorda taaskord jutustaja ängistav vestlus enda ning lugejaga, kuidas on selle kõige juures võimalik jääda isetuks, tagasihoidlikuks, siiraks.

Wallace üritab halastamatult oma juttude abil selgeks saada mitte üksnes seda, kuidas kirjutada siiralt (sest see oleks lugeja petmine, tema mõnitamine), vaid kuidas kirjutada siiralt sellest, kuidas on elada siiralt (tuues näiteid, kui lihtne on elada ebasiiralt). Seejuures on kirjasõna ise üks ületamatu takistus ülesande juures – kirja panduna tundub ka siirus ise ebasiiras. Seepärast ei ole siirust per se võimalik väljendada lihtsate vahenditega nii, et lugeja jaoks ei kaoks ära siiruse õhkõrn olemus. Kust jookseb piir siiruse ja valskuse vahel? Need piirid ongi poorsed, mistõttu võib siiruse anumasse voolata seda eneselegi teadvustamata valskuse mõru kastet. Seega on Wallace püstitanud endale juba eos keerulise ülesande väljendada sõnade abil midagi sellist, mida on keeruline hoomata ainuüksi mõttega (ning rääkimata selle väljendamisest). Minu jaoks koosnebki «Erinevate piiride poorsusest» sellistest piirisituatsioonidest. Kusjuures, selline siiruse ja isetuse otsing on Wallace’i tekstides kahetasandiline. Nii nagu kirjanik otsib enesele moodust, kuidas selliseid situatsioone siiralt kirja panna, annab ta lugejale lahendamiseks siiruse ülesande elust enesest. Lugeja näeb, et ka need piirid on poorsed.

Arvustus ilmus blogis In Libris Libertas.