Kes kardab vaktsiine?

Vaktsineerimine. Foto: POOL/via REUTERS/Scanpix

Infodeemia tingimustes tasub ehk veelkord mõtiskleda tasakaalustatud teabe põhimõtte üle. Järgnev katkend pärineb Itaalia teadlase Andrea Grignolio raamatust «Kes kardab vaktsiine?». Möödunud aastal kirjastuselt Argo ilmunud raamatu kirjastamist toetasid teaduse populariseerimise projektikonkursi raames SA Eesti Teadusagentuur ja SEPS (Segretariato Europeo per le Pubblicazioni Scientifiche).

Kui tekib teaduslik arutelu näiteks kliimamuutuse, evolutsiooniteooria või autismi ja vaktsiinide seose üle, kipub poliitika ja ajakirjandus ette kujutama väitlust, kus peab ära kuulama mõlemad pooled. Näiteks arutelu vaktsineerimisvastaste teooriate või alternatiivsete vähiravimeetodite üle vastandab ekspertide kogukonna patsientide sugulastest või prominentidest koosnevatele komiteedele ja ühendustele ning otseselt muidugi asjaomastele alternatiivraviloojatele, kellel ei ole esitada ühtegi teaduslikult tõestatud fakti, kuid kellel esineb raha eest pakutava imeravi tõttu täielik huvide konflikt. Ajakirjanduse õhutusel arutelu laieneb ja avalik arvamus jaguneb pooldajate ning vastaste vahel, samal ajal kui tänavameeleavaldustel nõutakse poliitikutelt vabadust valida oma ravi ja võimalust kasutada (riigi rahastatavaid) alternatiivmeetodeid, näiteks eksperimentaalravi. Telesaated ja trükimeedia pühendavad küsimusele põhjalikke arutelusid ja poliitikuid kutsutakse üles otsustama.

 

Üldjuhul kaob sellest hetkest loogika ja riik jookseb demagoogia ning irratsionaalsuse madalikul karile. Poliitikud ja ajakirjandus (mõne olulise erandiga) muretsevad tasakaalustatud teabe põhimõtte pärast, selle asemel et küsida selgitusi valdkonna parimatelt ekspertidelt ning hinnata alternatiivravi toetavate andmete kehtivust ja usaldusväärsust. Selline olukord viib valetasakaaluni – see on mõnele ajakirjanikule iseloomulik kognitiivne nihe, mis ilmneb siis, kui kaht vastandlikku seisukohta esitatakse võrdsetena, kuigi ainult üks neist on teaduslikult tõestatud. Nii televisioonis kui ka ajaleheintervjuudes esinevad teadlaste ja ekspertide kõrval inimesed, kellel ei ole vähimatki aimu, mida kujutab endast kontrollitud kliiniline uuring, millega hinnatakse medikamentoosse ravi tõhusust. Selle asemel räägivad nad isiklikest ravikogemustest, toetavad patsiendi vabadust valida ravi (elanikkonna arvelt) või ütlevad, et traditsioonilises meditsiinis ravi puudub ja seega on inimestel õigus kasutada eksperimentaalravi. Nii jääb mulje, justkui oleks debatt tasakaalustatud, sest mõlemad pooled on esindatud. Miski aga pole tõest kaugemal!