:format(webp)/nginx/o/2021/03/02/13658317t1h2278.jpg)
«Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni» autor Merit Raju meenutab oma raamatus, et hääletas ülikooli ajal hästi palju: Eestis ja Lätis, Saksamaal ja Austrias, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal. «Kui rändasin meessoost sõbraga, lasus minul teeserval pöidla püsti hoidmise või bensiinijaamades autojuhtide kõnetamise ülesanne. Sest see oli lihtsalt mõttekam: tõi kiiremini soovitud tulemuse ehk saime auto peale. Ja nii mõnigi kord olen tundnud, et väikestes ligimese abi vajamise olukordades on kasu olnud just nii-öelda õrnema soo esindajaks olemisest. Saksa keeles on sel nimeks Tittenbonus – tissieelis,» kirjutab ta.
See eelis muutub tihti vastupidiseks
Merit tõdeb, et elukogenumana mõistab ta, et need eelised on ikka väikesed võrreldes meeste eelistega. Sest see eelis kaob pikemas vaates ja olulisemates, tõsisemalt võetavates olukordades ära ning muutub isegi vastupidiseks – tissimiinuseks. Ja see on meie ühiskonda nii juurdunud, et me vaevu märkame, kui see toimub. «Kunagi ütles mulle üks firmaomanik, et ta märkas üheksakümnendatel, et keskeas naised on hästi stabiilsed, lojaalsed ja usaldusväärsed ning nad on nõus kindlustunde nimel töötama ka väiksema palgaga. Selles pole tänini midagi oluliselt muutunud – sellest enam nii uljalt ei räägita, aga kõik teavad seda. Lisaks on naistel fookus suhetel – meile on olulisem hoida harmoonilisi suhteid ja mõnedki asjad jäävad välja ütlemata just soovi pärast mitte suhteid rikkuda,» kirjutab Merit ja lisab, et kui panna kokku suhete hoidmise soov ja kindlustunde vajadus, saamegi naise, kes on nõus töötama 20% (või 30 või 50%) väiksema palgaga või kuulama diskrimineerivaid nalju ilma sõnagi lausumata.
Merit viis läbi küsitluse, kus 1500 vastuses oli enamasti märgitud, et ei oskagi välja tuua avalikus elus aktiivset naist, kes oleks edukas ja eeskujuks. Kristi Saare, Kaja Kallas – mõned nimed seal leidusid, aga liiga sageli vastati «Ei olegi sellist». Miks see nii on? «Eks väline edu olegi meile naistena vähem oluline. Saame end teostada ka lastega ja köögis. Siin ma ei tee nalja, päriselt! Kui paljud naised, olles lastega kodus olnud, ei tahagi enam edasi töömustrisse, kus nad olid rahulolematud, panustasid ennastunustavalt, või siis ei vasta lastega olemise tähendusrikkuse valguses senine töö enam sisemisele standardile,» tõdeb Merit, aga samal ajal võiks see ju tegelikult olla tervitatav, kui naine on edukas.
Naised ise kipuvad kritiseerima juhtpositsioonidel olevaid naisi
/nginx/o/2020/04/14/13053814t1h783e.jpg)
Kummaline on see, et just naised ise kipuvad kritiseerima juhtpositsioonil olevaid naisi. Naised teevad seda teisele naisele ise! Ja me ei tahagi olla need edukad ja esirinnas ositi selle pärast, et naistel on tegelikult hirm isikliku ründamise ees – ise ei tahaks ju tema nahas olla! Meie kultuuris on fookus naise välimusel. Nii tuleb kriitika või tunnustus nii tüdrukule kui ka naisele sageli välimuse teemal ja see, kas midagi meie keha juures on liiga palju või vähe, on meile sisemiselt suur teema – tegeleme sellega riideid valides, meiki ja soengut tehes, oma mõtetes ja toiduvalikutes ning hurjutame end, kui ei mahu aktsepteeritavasse mustrisse. Või kleiti. Muster on aga pärit meediast ja täielikult sotsiaalselt kokkuleppeline. Vanasti oli just kiitsakus häda: Merit toob näiteks Eesti Ajaloomuuseumis nähtud laiendatud sääreosaga kootud põlvikuid, sest neisse topiti põhku, et jalad jämedamad paistaksid – edukas naine oli tugev ja hakkaja ega jäänud maatöödega hätta. Ja lõpuks (või esiteks) mõjutab meid viis, kuidas meid kasvatatakse. Tüdrukud peavad olema viisakad, meeldivad, istuma jalad koos ja naeratama, huuled malbelt suletud. Tüdrukud saavad sellise käitumise eest kiita, mitte aktiivsuse, viha väljendamise, müramise ja riiete määrimise eest.
Kuidas naisena midagi muuta?
Merit rõhutab, et kui me nüüd naistena püüame midagi muuta, ühiskonnas esile tõusta ja oma loodu või sõnavõtuga nähtavale tulla, siis peame vastanduma sellele, kuidas meid on sajandeid leebeks, malbeks ja allaheitlikuks kasvatatud. Üks uuring näitas, et samu iseloomujooni nähti mees- ja naisjuhil erinevalt: näiteks meest peeti inspireerivaks ja tunnustati, et ta teab, mida tahab. Samade iseloomujoontega naist peeti aga üleolevaks. Ebakindlust on naistes vist niikuinii rohkem kui meestes. Seda enese täiuslikkuseni lihvimise soovi ja vajadust. «Näiteks 2007. aastal tuli mul idee kirjutada raamat. See oli ajal, mil mitte igaüks ei kirjutanud raamatut. Ma ei teadnud tõtt-öelda ühtki autorit, kes poleks nii-öelda päris kirjanik. Nii et siis mina ja see idee kirjutada raamat! Absurd! Mul polnud isegi arvutit! Aga see mõte ei tahtnud ära minna. Elasin mõned kuud Austraalias ja järsku, vaadates asjadele teiselt poolt maakera, tundus see võimalik. «Ma mõtlen kirjutada raamatu …» julgesin lõpuks sõnastada. «Tore, millest?» küsiti sõbraliku uudishimuga. «Oma elust…» ütlesin juba väiksema entusiasmiga. Ooh, jalad lähevad nõrgaks ja süda pahaks. 29-aastasena teavitan, et kirjutan raamatut oma elust! Mida on mul öelda!?» meenutab Merit
Austraalias nägi ta, et elu on palju rohkemat kui meie piiratud kujutlus sellest. 40-aastaselt käidi õmblusringis ja armastusluule ringis ja maaliti vabal ajal. Elu ei olnud ainult töö ja piiravad uskumused. «Nii hakkasin ka mina nägema pisut kaugemale ja pisut lõdvemate piirangutega. Ja kui palju sisukamaks elu muutus! Muu hulgas läksin jaapani kalligraafia kursusele, kus jõime esimese tunni rohelist teed, meelitasime kivistunud tušitükist märja pintsliga paitades välja musta tušši ja häälestumiseks vedasime riisipaberile võrdse vahega pintslijooni ning veel kaks tundi lihvisime üheainsa hieroglüüfi maalimise oskust. Omm! Hakkasin oma raamatut paberile kirjutama ja nägin, et mul ikkagi on midagi jagada. Ja hiljem, kui raamat oli avaldatud, sain palju tagasisidet rahulolevatelt lugejatelt, kes tundsid, et nad said inspiratsiooni. Veel praegu, 12 aastat hiljem, kohtan ma inimesi, kelle tööalase muutuse mõtted on saanud alguse või lisahoo just sellest raamatust,» rõõmustab Merit.