:format(webp)/nginx/o/2021/03/03/13659571t1hfc54.jpg)
Tänapäevased mõrvamüsteeriumid kipuvad üsna üksluiseks muutuma. Seetõttu tundus Giuseppe Conte «Südametud» väga huvitav - I ristisõda, püha graali jaht, laibad galeerlaeval, uurijaks kehastunud kapten, abiks laevakirjutaja. Lisaks võlub teos maitseka kujundusega, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
/nginx/o/2021/03/03/13659542t1had43.jpg)
1101-1116, galeerlaeva Grifona parras, Vahemeri ja Atlandi ookean. Kapten Guglielmo Kuri, kes osales esimeses ristisõjas ja tõi saagina kaasa smaragdrohelise anuma, lööb vana juudi kaupmehe sõnade tõttu kahtlema selle õigsuses. Selles veendumiseks otsustab ta seilata tuttavatest koduvetest kaugele põhja. Genovast teele asudes ei aima keegi meeskonnast, milline retk neid ees ootab. Ühel hommikul leitakse tüürimehe laip, südameta. Teekond jätkub sellest hoolimata. Kapten võtab mõrva uurimise enda õlgadele ning tubli laevakirjutaja tähendab kõik üles. Mitte keegi laeval ei jää kahtlusest priiks. Kui tundub, et süüdlane on leitud ja vahi all, toimub järgmine roim. Ka meri ei halasta meestele, sõudeorje ja meeskonnaliikmeid niidavad torm ja haigused.
Raamatu tugevaim külg on laevaelu tutvustamine. Usun, et kirjeldused olid üsna ajakohased, aga kohati liiga tülgastavad. Nimelt jääb «Südametud» mulle eelkõige meelde suure koguse kehavedelikega. Kui mõnes teoses imestad, kuidas kogu selle tegevuse kõrval inimesed leiavad aega oma füsioloogilisteks vajadusteks, siis selles teoses seletati väga detailselt, kuidas laeva pardal roojamine käib. Ämber on luksus, mõni laseb otse mööda laeva külge alla ning oma kohale aheldatud sõudeorjadel pole üldse variante. Kõik lehkab, parras on kehaeritisi täis. Räige! Nii ei imesta üldse, kuidas mehed järjest haigeks jäävad ja surevad, nii et 192-pealine meeskond aina kahaneb. Lained ja tormid puhastavad laeva väljaheidetest, aga viivad kaasa ka mehi.
Ainult sitast ja lehast laevaelu siiski ei koosnenud. Helgemal poolel on kukk ja kanad, kes kapteni toidulaua eest hoolitsevad ja muidugi laevakass, et hiired alust ei vallutaks. Närilistega tuleb merel tegemist küll, samuti saratseenidega. Pika reisi vältel on nii tuulevaikseid päevi kui ka võimas torm. Meeskond ise on parajalt kirju. Erinevaid meestegelasi oskab kirjanik värvikalt kujutada, aga ma ei sallinud kohe üldse, kuidas ta kujutas naisi. Romantikat oli selles loos küll ümmargune null. Üldjoontes oli Gianetta lugu küll usutav, aga selliselt kirja panduna tekitas suurt vastumeelsust.
Kuigi romaanis on kolm mõrva, mille lahendamise ümber lugu pealtnäha keerleb, siis minu jaoks teos kriminulli mõõtu välja ei andnud. Ei olnud juhtlõngu, kust kinni hakata. Kuigi kapten võttis uurijarolli ja küsitles meeskonda, siis ei jõudnud ta sellega kuhugi. Isegi motiivi ei suudeta välja mõelda. Uurimine ei paku mingit põnevust. Mõrvar sai selgeks hoopis juhuse läbi. Midagi sellist ma ka kahtlustasin, aga ilma juhtlõngadeta ei osanud pardalt süüdlast leida. Veel on romaanis mõrvari jahtimise kõrval püha graali lugu, mis oli ja jäi müstiliseks.
Giuseppe Conte on 1945. aastal sündinud itaalia kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, libretist, tõlkija ja kirjanduskriitik. Tema kirjandushuvi tekkis kooliajal, kui ta lõi oma esimesed värsid ja tõlked. 1968. aastal sai mees Milano ülikoolis kraadi kirjanduses. Tema debüütteos, kriitikaraamat «La metafora barocca» ilmus 4 aastat hiljem. Conte varasem luule ja teoreetilised esseed tegid temast itaalia luule uuendamise ühe juhtfiguuri. Tema teostes on kesksel kohal loodus ja müütilised teemad. «Südametud» (2019) on Conte uusim romaan.
«Südametud» on lugu 12. sajandi galeerlaevast, on pikk mereretk, on mõrvad pardal ja on püha graal. Laevaelu kirjeldused olid oma räpasuses võikalt ehedad, aga krimilugu tammub paigal, püha graali otsingud ei jõua kuhugi ja romantika on täielikult ebaõnnestunud. Soovitan, kui tahaksid kogeda primitiivset laevaelu!