/nginx/o/2021/03/05/13665207t1h73da.jpg)
Kirjastuselt Helios ilmunud Friedrich Glasli raamat «Konfliktide lahendamine. Praktilised käsitlused, harjutused, meetodid ja kontseptsioonid» on suhtlemispsühholoog ja koolitaja Tõnu Lehtsaare sõnul vastus arvukatele abi- palvetele, millega Glasl organisatsioonides konfliktinõustajana silmitsi on seisnud.
Oma ametialases praktikas on Glasl täheldanud kollektiivis töötavate inimeste vastuolude, pingete ja hõõrumiste pidevat suurenemist. Ta märgib ikka ja jälle, et paljud inimesed on sellistes olukordades abitud ja enamasti pole organisatsioonidel konfliktidega konstruktiivseks ümberkäimiseks vajalikke oskusi. «Paljudes vaidlustes ei peaks see sugugi nii olema, et abi oodatakse ainult väljastpoolt. See raamat annab kontseptsioone, harjutusi ja praktilisi meetodeid, mida saab konfliktide lahendamiseks kasutada. Seetõttu on raamat mõeldud kõigile inimestele, kes mingis kollektiivis vastutustundlikult töötavad,» kommenteerib Lehtsaar.
Kaks hoiakut konfliktide suhtes
/nginx/o/2021/02/19/13639693t1hdefd.jpg)
Glasl kirjutab, et kui nõustab ja toetab inimesi konfliktisituatsioonides, kogeb ta sageli kahte täiesti erinevat, äärmuslikult ühekülgset hoiakut konfliktide suhtes: inimesed on kas väga konfliktikartlikud või rõhutatult võitlushimulised. Kus seda hoiakut jagavad kollektiivis paljud, seal tekib organisatsioonis esimesel juhul konflikti vältimise ja konflikti allasurumise organisatsioonikultuur, mis viib tardumisse – rõõmu, loovuse ja elujõu kadumiseni, või teisel juhul tülitsetakse kõige pärast ja kõigiga, kuni on hävitatud igasugune ühtekuuluvus. Kumbki hoiak ei arenda võimet tegelda konstruktiivselt erimeelsuste, pingete ja konfliktidega. Pikapeale saab iga järjepidevalt ühekülgne hoiak saatuslikuks.
«Esmapilgul on selles lahendamatu dilemma, sest ükskõik, millise hoiaku kasuks otsustate, näib see nii või teisiti halvasti lõppevat! Kuid mina ei esinda mitte mingil juhul fatalistlikku arusaama konfliktidest, vaid näitan ainult, et mõlemad hoiakud on ühekülgsed ja vaja on hoopis midagi muud. Kui mõlemad hoiakud oma ühekülgsuses võimenduvad, võivad need viia kollektiivi hävinguni. Kas asi jõuab niikaugele, selle määravad alati osalejad!» kirjutab Glasl. «Seepärast asetan nende kahe äärmuse vahele kolmanda hoiaku – inimestega seoses pooldan «isiklikku konfliktivõimekust» ja organisatsiooni jaoks nõuan kujundusprintsiibina «konfliktikindlust». Kõigepealt käsitlen põhjalikumalt kahte ekstreemset isiklikku hoiakut ja näitan vastandikke käitumistendentse.»
ISIKLIK HOIAK
Konfliktikartus
Tagasitõmbumine, põgenemine, kaitse, hirm vaidluse ees, ärritus ja emotsionaalsed väljendused surutakse alla, erimeelsust varjatakse avalikkuse eest.
Võitlushimu
Rünnak, agressioon, omavahelistest hõõrumistest tuntakse lõbu, emotsioone elatakse välja ja näidatakse selgelt, erimeelsus tuuakse avalikkuse ette.
ORGANISATSIOONIKULTUUR
Konfliktikartus
Enamasti formaalne lävimine üksteisega, distantsi soodustavad struktuurid ja toimimisviisid, süsteemne võim (positsioonil põhinev võim, normis, toimimisviisid …) seatakse esiplaanile.
Võitlushimu
Enamasti mitteformaalne lävimine üksteisega, konfrontatsiooni soodustavad struktuurid ja toimimisviisid, varjamatult kasutatakse isiklikku võimu (veenmine, osavus, tugevus, emotsionaalsus…)
MÕJU KOLLEKTIIVIS
Konfliktikartus
«Külmad konfliktid»: kogu energia halvamine, staatiline ja raskepärane, tardumusest tingitud surm.
Võitlushimu
«Kuumad konfliktid»: hektiline ja ülimalt dünaamiline, muutlik ja pinnapealne, anarhiast tingitud enesehävitamine.
Kaks äärmuslikku põhihoiakut konfliktides
Konfliktikartus
Põgenemistendents: See isik annab alla, ta alahindab ennast, allutab oma huvid teiste huvidele, on kartlik.
Võitlushimu
Agressioonitendents: See isik surub teised maha, haavab ja solvab teisi, on egotsentriline, järgib ainult oma isiklikke huve, on bravuurikas, üleolev.
Üldjuhul on mõlema hoiaku aluseks teatud hirmukujutlused:
- Konfliktikartlikud kardavad, et oma agressiivse väljaastumisega mõjuvad nad tundetult, külmalt ja ebainimlikult, et nad tõukavad teisi eemale, haavavad ja kahjustavad neidvõi võivad ise haavata saada. Seetõttu väldivad nad karme väljaütlemisi, suruvad oma tunded alla ja tõmbuvad tagasi.
- Võitlushimulised seevastu kardavad, et nad ei seisa küllaldaselt enda eest, kui nad näitavad end järeleandlikuna, nad vihkavad seda, kui neid peetakse argpüksiks või ebakindlaks, seepärast näitavad nad oma emotsioone, tegutsevad ründavalt ja pigem lepivad enda ja vastase haavade kui allaandmisega.
Glasl kinnitab, et kui teadvustate endale neid hirme, ei saa need teid alateadlikult mõjutada. Nende hirmude tundmine on eelduseks kolmandale hoiakule, mida nimetatakse enesekehtestamiseks konfliktides – mõni nimetab seda ka assertiivsuseks. See hoiak lähtub sellest, et konfliktis osalejatel on põhimõtteliselt võrdne õigus eksisteerida ja seega õigus omaenda seisukohtadele.