KATKEND ⟩ «Ilmas pole ühtki nii jõledat sõna, et seda ei oleks perekonnanimeks pandud»

Kirjanikud tööhoos: Ilja Ilf (vasakul) ja Jevgeni Petrov. Aasta on 1932. Foto: E. Langman

Loe katkendit «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmunud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi teosest «Õilis isik». Vene keelest tõlkinud Sulev Hallik. Uustrüki saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva. Saatesõna tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.

Ilmas pole ühtki nii jõledat sõna, et seda ei oleks perekonnanimeks pandud. Õnnelik on see inimene, kes on pärinud Baranovi nime. Mitte mingisugused vintsutused ei vaeva ka Baranovitši- ja Baranovski-nimelisi kodanikke. Palju hullem lugu on Baranskil. Selles nimes on juba mingit pilget tunda. Koolis on Baranski elu sandim kui pikal ja tugeval Baranovil, jalgpalluril Baranovskil ning klanitud margikogujal Baranovitšil. Ja päris sandisti elavad ilmas kodanikud Baranid, Barantšikud ja Baraškinid.

Ilfi ja Petrovi «Õilis isik». Foto: Loomingu Raamatukogu

Nime võim inimese üle on teinekord piiritu. Kuigi kodanik Baran pääseb lapsepõlves sarlakitest, kukub ta ikkagi vargusega sisse ja veedab täismeheaastad parandusmajades. Barantšiku nimega sa juba karjääri ei tee. Üldsus tunneb sm Barantšikut, kes üritas jagu saada nime needusest ja hakkas sel eesmärgil marksistiks. Barantšikust sai ballast, mis hiljem raudse luuaga minema pühiti. Vennad Barašekid ei mõtlegi riigi teenistusse astuda. Nad pühendavad end otsemaid piimakaubandusele ja upuvad kuulsusetult uue majanduspoliitika lainetes.

Meie jutustuse kangelasele oli juhtunud turvaline, ojavulina sarnane nimi – Filjurin. Ta ei sattunud eluilmaski närustesse ja naeruväärsetesse olukordadesse, milles siplevad Baranid, Barantšikud ja Barašekid. Päike oli laitmatult kullanud Jegor Karlovitš Filjurini eluteed.

Viieteistkümnendal juulil kuldas ta harilikust mõnevõrra kõvemini, sest tol päeval maksti kõigis Pištšeslavi linna asutustes poole kuu palka. Munakivisillutis peegeldas päikeselaike, mis veiklesid vähenõudlike Pištšeslavi majade karniiside all. Linase põllega riiklik paberossimüüja seisis Timirjazevi väljakul päikesevoogudes ja vidutas silmi klaasise müügikasti poole. Paberossimüüja külje peal rippus sinepikarva vineerkastike kahe sildiga. Esimene oli proosaline ja lühike «Kaebuste kast». Teine oli kirjutatud värssides:

«Sa mõtle hästi järele,

oo kallis tarbija,

kas kaebust müüja peale

ei taha anda sa?»

Pištšeslavis hoolitseti erakordselt hästi kodanike heaolu eest.

Kiiresti astus Jegor Karlovitš Filjurin koha peal tammuma hakanud paberossimüüja juurde, ostis kakskümmend viis Defekti paberossi, võttis taskust varem valmis kirjutatud kaebuse ja poetas selle sinepikarva kasti. Seda tegi Filjurin iga päev, sest ta oli ühiskondliku närviga inimene. Mõnikord kaebas ta Defekti räige maitse üle, teinekord protestis pehme pakendi vastu või tungis kallale müüja antisanitaarsele põllele. Kui millestki kinni hakata ei olnud, laskis Filjurin kasti kitsa pabeririba sõnadega:

«Täna mingisuguseid ebakohti ei ilmnenud. J. Filjurin».

Paberossi pahvides eemaldus Filjurin ükskõiksest müüjast, ületas nelinurksete plaatidega sillutatud platsi ja sattus Timirjazevi ratsakuju värskendavasse varju.

Suur agronoom ja botaanikaprofessor kappas malmhobuse seljas, hoides ettesirutatud paremas käes mingit juurvilja. Nelinurkne tutiga Oxfordi doktorimüts istus õpetlase peas uljalt viltu, õlult langes suurte voltidena mitmepuudane mantel. Ratsmetega võimsalt tagajalgadele tõmmatud ratsu lõi takti lausa taevasse sirutatud esikapjadega.

Kuulus teadlane, rahuliku töö rüütel, pigistas hobuse ümaraid külgi ratsakaardiväe säärikuisse kängitsetud jalgadega. Kannuste kettad meenutasid supi jaoks lõigatud porgandirattaid.