Justin Petrone «Meie taluelu» raamatust: mina kui argonaut vaatan ja imestan!

Justin Petrone
, Viljandis elav kirjanik, blogija ja muusik
Copy
Justin Carroll Petrone.
Justin Carroll Petrone. Foto: Elmo Riig

Mu ekskaasa Epp Petrone ei ole sugugi ainus mu tuttav, kes on viimastel aastatel maale tagasi kolinud. Selliseid põgenikke on lausa nii palju, et ma julgeks seda nimetada värskeks kultuuriliseks trendiks, kirjutab kirjanik Justin Petrone Epp Petrone ja Väikese Myy raamatust «Meie taluelu» kirjastuse Petrone Print blogis.

Paljud inimesed ei tunne end linnaelu sees päris oma elemendis ja mis seal imestada, tõtt-öelda ongi Eesti rahvusliku identiteedi alustalaks alati olnud loodusega kontaktis olemine. Eestis on vähe selliseid suguvõsasid, kes on elanud linnas põlvkondade kaupa. Enamik eestlastest on hingelt maainimesed. Petrone-kirjastuse uus sari ja seal ilmunud Epu uus raamat «Meie taluelu» võiks seega huvitada päris paljusid eestlasi, kes saavad seeläbi ühendust oma ürgteemadega: maaeluga, tagasi maale minekuga.

Epp on ambitsioonikas ja mitmekülgne autor. Ma üritasin kokku lugeda, mitu raamatut ta praeguseks avaldanud on, sain umbes 25. Olen temaga koos elanud paljude raamatute kirjutamise ajal. Mäletan näiteks, kuidas ta mituteist aastat tagasi «Roheliseks kasvamise» raamatu tiitellehele kleepimiseks vahtralehti korjas ja triikis. Miks ma just seda, Epu keskkonnaraamatut mainin – sest see tuleb mulle meelde, kui «Meie taluelu» loen. Mõlemad raamatud on kirjutatud lihtsas vestlusstiilis ja ka teemad kattuvad paljuski. Võib öelda, et nüüd ongi ilmunud «Roheliseks kasvamisele» järg, mida Epult ammu küsitud on. Talueluraamatul on igatahes vedanud: kaas on hästi välja kukkunud, fotopoogen toimib. See on midagi sellist, mida ei saa eales kindlalt öelda enne, kui raamat käte vahel. Lõpptulemuse määrab ka lihtsalt vedamine – kuidas kõik elemendid koos tööle hakkavad.

Mäletan, et kui ma Epuga tutvusin, ligi 20 aastat tagasi, siis oli tema elu-eeskuju Astrid Lindgren ja ta tahtis saada lastekirjanikuks. Seda on ta oma eluga ka teinud, aga lastele kirjutamine on vaid üks tema annetest, lisaks kirjutab ta vahel näiteks kividest, keskkonnast, sotsiaalprobleemidest… Ma arvan, et tõelise kirjanikuna hakkab ta tegelikult alles avanema, ja talueluraamat on selles avanemises oluline verstapost.

Ma ei teadnud Eppu siis, kui ta oli laps, aga huvitaval kombel avab talueluraamat päris palju tema lapsepõlvest: eestlaslikust väärtuste süsteemist ja Epu vanavanematest, kes teda palju mõjutasid, samuti tema ema kaotamisest – ja Väike Myy võtab raamatus vanema naisterahva õpetliku rolli, astub põlvkondadevahelisse dialoogi seal, kus on sees lüngad.

«Meie taluelu» ei ole otseselt postapokalüptiline teos, aga mingil moel ta seda siiski on, ja ma tean, et see teema on Epu maailmapildis päris oluline. Riigisüsteemide võimalik kokkukukkumine, omapäi maal ja metsas hakkama saamine, sellest on ta rääkinud nii kaua, kuni mina teda tean, see jookseb läbi ka tema raamatutest «Kas süda on ümmargune?» ja «Minu Ameerika», isegi mõnest ta lasteraamatust. Kust see teema tuleb? Kindlasti tema nõukogude lapsepõlvest ja külma sõja ajupesust, aga siin on rohkem peidus kui vaid tavaline külma sõja lapsepõlv. Tean, et kui Epp oli laps, põdes tal raskekujulist astmat. Ja ta veetis palju aega haiglates, kord isegi kaks kuud järjest. See pidi olema tohutu kontrast: olla valgekitliliste arstide ja õdede käsutuses, kõndida edasi-tagasi kinnistes koridorides, mitte pääsedes süsteemist välja. Arvan, et need kogemused tekitasidki temasse tulevikus fantaasiad igasugustest võimalikest kollapsidest, riikide kokkukukkumisest, tekitasid vajaduse ise hakkama saada, sest süsteem on hirmuäratav…. Õnneks pääses ta haiglatest alati välja. Kui vaatan vanu slaide tema lapsepõlvest, siis näen maaelu, kus alati tehakse mingit tööd või ehitatakse midagi uut. Pole midagi imestada, et ta selle elustiili juurde nüüd tagasi on jõudnud. Enamik inimesi pöördub keskeas tagasi juurte juurde, ja seegi on Epu raamatute, ka selle raamatu oluline teema – kuhu sa kuulud, kus on sul «õige olla»?

See paneb mind mõtlema mu oma juurte peale. Kui mu itaallastest esiisad rändasid laia ilma, tööd ja seiklusi otsima, siis kas ja kus see rännak lõppeb? Kas mina olen argonautide sugu? Ja kui nii, siis pole imestada, et üks argonautide esindaja lõi pere soome-ugri talurahva esindajaga, kel rätik peas ja seeni täis pang kaenlas. See on väga tõenäoline argonaudi saatus.

Vahel, kui olen mõnes Eesti mõisas, vaatan ma ringi ja mõtlen sellele, mida eestlased korda on saatnud. Eestlased ehitasid need lossid, eestlased kaevasid losside ette need ilutiigid. Miks, kas tõesti vaid ülbete Saksa maaomanike jaoks? Tegid nad seda hirmust või ehitasid nad rõõmuga, sest neile tegelikult meeldis ehitada? Võibolla oli neile igasugune raske töö lihtsalt eluringi loomulik osa? Mina kui argonaut ei saa sellest täpselt aru, ma vaatan ja imestan. «Meie taluelu» on igatahes raamat, mis annab ausa sissevaate eestlaste töökultusesse, kogu sellesse mõtteviisi, mis on ühest küljest välja suremas ja teisalt tegemas ümbersündi. Soovitan seda raamatut kõigile, nii töökatele kui ka laiskadele!

Tagasi üles