KATKEND ⟩ «Ta ei näinud ennast. Teda ei olnud. Ta ei peegeldunud peeglis»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmunud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi teosest «Õilis isik». Vene keelest tõlkinud Sulev Hallik. Uustrüki saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva. Saatesõna tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.

Seni, kuni Babski Kubermangu Rahvamajandusnõukogu kinnisest uksest sisse püüdis saada ning pärast tedreliini kaotusest kurvana linna mööda ringi tuulas ja seda krapikõrinaga täitis, jõudis Filjurin end sisse seebitada.

Ta valas ennast kuuma veega üle kapast, mida oli kaua oodata tulnud, kiskus silmad vidukile ja seebitas end paksult sisse. Babski tedreliinist levis rahutuks tegevat tärpentinilõhna.

Ilfi ja Petrovi «Õilis isik». Foto: Loomingu Raamatukogu

«Meditsiiniline seep,» mõtles Filjurin kinnisilmi mõnutundest ruiates. «Ega ta vist alla neljakümne kopika maksagi.»

Filjurin tajus, kuidas ta keha kergeks muutus. See oli meeldiv ja peas käis kerge tohuvabohu. Peas toimus midagi väga head, midagi viiekümnekopikase ümbermaailmareisi taolist. Ka näis Filjurinile, et ta kaob, lahustub saunasoojuses.

Ja imelik asi: miilitsainspektor Adamovile, kes sealsamas lähedal ennast pesi ja oli parasjagu pea perekonnaseebiga sisse seebitanud, paistis, et jaoskonna asjade kaudu tuttava Filjurini pea on kadunud ja pesemisega tegeleb üksnes keha.

Adamov hakkas vahtu täis silmi kiires korras puhtaks loputama, aga kui ta oli need puhtaks saanud, siis polnud nurgas, kus Filjurin oli seisnud, enam mitte kedagi. Üksnes udused auruvired väänlesid õhus ja kaldus põrandal veerles raske kibu.

Militsionäär Adamov oli toimunust sedavõrd rabatud, et tal tuli tahtmine vile võtta ja kojamehi appi kutsuda. Ent vile oli koos mundriga jäänud sauna eesruumi. Pealegi tüürisid alasti inimesed juba vabaks jäänud kapa poole. Adamov kahmas pikemalt mõtlemata esimesena kapa ja andus edasiste saunamõnude nautimisele. Filjurin läks tal otsemaid meelest.

Samal ajal astus Filjurin ikka veel kinnisilmi kraani juurde, kahmas pihku külma vett ja pesi näo puhtaks. See, mida ta nägi, või õigemini, mida ta enam ei näinud (aga nägemata jäi tal paljugi: käed, jalad, kõht ja õlad), vapustas teda. Hirmuga jooksis ta duši alla. Ta tundis, kuidas seep talt sooja vihma all maha valgub, aga keha oli endist viisi kadunud.

Enneolematu ehmatus tõukas Filjurini eesruumi. Ta hüppas peegli ette. Ta ei näinud ennast. Teda ei olnud. Ta ei peegeldunud peeglis, kuid ometi seisis ta peegli vastas ja puudutas seda koguni käega.

Kuid Filjurin ei jõudnud oma meeleheitliku seisukorra üle järele mõelda. Peegli vaateväljas paistis kaks kahtlast kuju. Need olid esikust sauna eesruumi astunud ja nähes, et siin kedagi ei ole, haarasid lähima riidepambu ning jooksid kähku välja.

«Seis!» karjus Filjurin, kuuldes omaenese pükste tuttavat kõlinat.

Tema hääl oli endise Filjurini hääl.

Raevukalt tormas ta röövleile järele. Vargad litsusid Uuslinna hämarate põiktänavate poole. Nähtamatu registraator tuiskas kõigest hingest nende kannul.

Oli juhtunud tume ja kummaline sündmus. Kahekümne kuue aastane kadestusväärse tervisega noormees, korralik teenistuja, kaotas ühe hoobiga kõik, mis tal kunagi oli olnud: särgi, lipsu ja keha. Järele oli jäänud üksnes see, mida Filjurinil siiamaani üldsegi vaja polnud läinud: hing.

Kuid linn, kes veel mitte midagi kahtlustada ei teadnud, elas tavalist elu. Öövaikuses kostsid ooperi «Carmen» avamängu teravad helid. Seda mängis veetranspordi klubi suurvene orkester seitsmeteistkümnel domral.