:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/17/13682751t1h9d3d.jpg)
Loe katkendit «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmunud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi teosest «Õilis isik». Vene keelest tõlkinud Sulev Hallik. Uustrüki saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva. Saatesõna tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.
KATKEND ⟩ «Teil ei ole ju raha vajagi. Mis te rahaga teete?»
«Kas te olete veel siin, Jegor Karlovitš?» küsis ta.
«Siin olen.»
«Vabandage palun, mul on arvemasina juurde asja. Pardon!»
/nginx/o/2021/03/15/13679126t1h264c.png)
Tõrjunud nähtamatu kõrvale, hakkas Lidia Fjodorovna asjalikult vänta keerutama. Arvemasin ragises. Jevsei Lvovitš istus pearaamatu taha. Ka kõik teised venisid oma laudade taha. Nähtamatu hakkas ununema.
«Öelge,» pöördus Filjurin inkassaatori poole, «kas te ammu ostsite selle särgi? Ilus särk. Palju te selle eest maksite?»
Nähtamatu ei saanud vastust, sest inkassaator ajas oma inkassaatoriasju.
«Jegor Karlovitš?» küsis Ptašnikov. «Ma tahtsin teile muuseas soovitada Nevstrujevi poole pöörduda. Täiesti erudeeritud terapeut.»
«Miks ma peaksin tema poole pöörduma?» küsis Filjurin tuimalt.
«See on teil võib-olla närvidest? Tõenäoliselt on teile vaja teha elektriravi. D’Arsonvali voolud, suurepärane asi. Või teate mis, proovige vesiravi. Kas te ennast kraadinud olete?»
«Kus sa siin kraadid,» ütles Filjurin nukralt. «Lähen käin õige ametiühingus ära.»
Ametiühingukomitee tillukeses toas, mille peamiseks kaunistuseks oli tahvel vintpüssiosade ja kirjaga «Õpi täpselt laskma», istus uudishimulikke kõigist Pištšeslavi Kommunaalmajanduse Valitsuse osakondadest.
«Neil ei ole õigust mind vallandada!» kostis Filjurini hääl. «Ma ei ole töövõimet kaotanud!»
Kohalolijad tõstsid lärmi. Nähtamatu enesearmastus sai ajutist rahuldust. Siin võeti tema lugu vägagi südamesse. Siin võis ta veel imestust äratada. Ta tõstis üles tindipoti, näidates, kus ta asub, selgitas oma uue oleku üksikasju ja jutustas juba teatud vilumusega, et oma keha ta tunneb, kuid nähtavasti pole seda siiski olemas, ja kuidas tema, Filjurin, nüüdsama oli tindipoti õhku tõstnud, seda ei tea ta isegi.
«Peale selle varastati mind paljaks»“ lõpetas nähtamatu oma hämmastamapaneva jutu. «Jumala eest! Täitsa puhtaks tehti!»
«Andke avaldus abistamiskassale,» ütles ametiühingukomitee esimees. «Sellisel puhul võib ta isegi tagastamatut abi anda. Kirjutage avaldus.»
Ent siinkohal esimees takerdus ja puudutas kätega juukseid.
«Muide, teil ei ole ju raha vajagi. Mis te rahaga teete? Süüa-juua teil vaja ei ole ja rõivast pole ka võimalik selga panna. Niisiis, milles seisneb teie konflikt administratsiooniga? Vastavalt sisekorra eeskirjale teid vallandada ei saa. On olemas punkt g, kuid teie kohta see ei käi – ilmsikstulnud töökõlbmatus.»
«Töötada ma saan!» hüüdis nähtamatu.
«Kuid misjaoks te peaksite töötama? Kui teil süüa ega juua vaja ei ole, anname teie koha parem suure perekonnaga töötule...»
«Kuidas nii!!» üürgas nähtamatu. «Kuidas tohib mind tööbörsile saata! Ma saan terveks. Ma lähen professor Nevstrujevi juurde. Ta on erudeeritud terapeut. Ma saan nähtavaks. Vabandust, seltsimehed! Mind ei tohi lahti lasta. Kus on seadus, et nähtamatud tuleb lahti lasta? Punkt g ei kehti, aga teisi sobivaid punkte ei ole.»
«Nojah, see on õige,» ütles esimees. «Sellele küsimusele peab teravdatud tähelepanu osutama.»
«Aga kuhu ta raha paneb?» küsis rahva seast kadekops Pavel Kainovitš, kes oli tulnud kaema papakese veidrat alluvat.
«Kas või koera hänna alla!» vastas nähtamatu jämedalt. «Tähtis on põhimõte! See ametiühingukomiteesse ei puutu. Võin panka panna. Kes kuhu, aga mina panen hoiukassasse. Oma asi!»
«Hakkame asja ametlikult arutama,» lausus esimees. «Kutsu õige, Kostja, seltsimees Dobroglassov siia. Hakkame Filjurini asjaga pihta.»
«Ei, see on ju lausa korralagedus,» tähendas Filjurin, «võetakse kätte ja lastakse töötaja mitte millegi eest lahti. Hämmastav!»
Koosolijad vaikisid. Nad olid nähtamatu peale kadedad. Või veel! Ta ei pea mitte mingisuguseid kulusid kandma, aga palk jookseb täielikult nagu kõigil teistelgi.
«Kui kaua võiks küll säärane nähtamatu elada?» küsis käskjalg Jusjupov, kes oli juba tükk aega teinud peas mingisuguseid arvutusi.
«Ei või teada,» vastas salapärane registraator tigedalt.
«Võib-olla sinusugune ei suregi üldse ära?» jätkas Jusjupov.
«Jah, küllap ma elan igavesti.»
Ametiühingukomitee esimehe silmad kaotasid otsemaid oma argipäevase läike.