Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus: liiga tummine käntsakas, et seda korraga neelata

Jaan Kross, «Kallid krantsid». Foto: Märt Kose, Eesti Üliõpilaste Selts

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Jaan Krossi kirjakogumikku «Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946 – 1954». Raamatu on koostanud Eerik-Niiles Kross.

Ma ei oska plaksti nimetada teist teost me kodumaiselt lugemislaualt, mille sissejuhatus võtab pea poolteistsada lehekülge, olles sellega mahukam ja sisukam nii mõnestki raamatust tervikuna. Selle võib ju särasilmselt andeks anda, sest teos ise on paras tellis, ligi tuhat lehekülga ning see sissejuhatus ajab asjahuvilisel juba ihu kihelema, lugemislootus kerkib kõrgustesse.

Kui muidugi asjaomast huvi on. Kes Jaan Krossist mitte midagi ei tea, sel soovitaksin rahulikult «Mardileivast» ja «Tahtamaast» alustada ning aegamisi liikuda läbi luule, suur- ja väikeproosa riburada ilmuvate meta -, para- ja kvaasitekstide maailma, kus mäletatav aeg muutub kirjasõnumise hämarikuvööndis mäletajast olulisemaks. «Kallid krantsid…» ei ole kindlasti mingi algajale mõeldud sissejuhatus Jaan Krossi maailma, ent kirjavahetusena  - mine tea, tänases sotsiaalmeediakeskkonnas loovijaile võib formaat nimelt õigeks osutuda.

Natuke jube mõelda, et sured ära ja siis leitakse poolsajandi tagused kirjad ja tuuakse ilmarahvale imetlemiseks. Samas, kui oled end rahvasambaks kasvatanud, tuleb ilmselt kõigega arvestada. Ka kunagiste valude ja vaevade ja rõõmude ja armude ja armide avalikkusesse jõudmisega. 

Nonde kirjade kirjutamise aegu polnud Kross ju veel kirjanik. Ent ju ta haistis heaste, mis suunas eluvanker veereb ja midapidi end sihitada. Eerik-Niiles Krossi ajaloolaslikult põhjalik sissejuhatamine avab neidki taustu, ja paljut muud. Alustuseks võikski rahulikult alguse läbi lugeda, seejärel natuke hinge tõmmata, pilte vaadata, mõtiskella ning toojärel põhikehandit ampsama hakata. Vähehaaval. Seda raamatut ei peaks proovima korraga neelata, liiga tummine käntsakas. Ikka vaikselt ja viiludena, kiri kirjalt. Ja juttu jätkub kauemaks.

Meie seni selgelt suurima ajalookirjaniku isiklik ajalugu.