Karl Martin Sinijärv soovitab: parasjagu põrgulik põnevik, mis algab luuletamisega

Boriss Akunin. Foto: Stanislav Moshkov

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Boriss Akunini hiljuti eesti keeles ilmunud romaani «Lihtsalt Masa».

Boriss Akunin on samamoodi ajalookirjanik nagu Jaan Kross. Viljaka autorina on ta liikunud mitmesugustes ajastutes, žanrites ja stiilides, ent ta põhiteoste põhirõhk on olnud üsna eripalgelistes laadides kirjutada elavaks ja lõhnavaks umbes pool sajandit Venemaa elu (põigetega mujale) 19nda sajandi lõpus ja 20nda alguses. Kõigi nonde veidrate ja maailmamuutvate sündmustega, mis noisse aastakümneisse mahtusid. 

Boriss Akunin, «Lihtsalt Masa». Foto: Kirjastus Tänapäev

Mina suutsin oma riiulist kakskümmend Akuninit kokku lugeda, võibolla on mõni veel me keeles avaldet, ehk pole ma kõigile pihta saanud. Vene kultuuriruum ei ole mu stiihia, tunnen end erksamalt nois kultuures, kus armastatakse sealiha, ent sõnadel pole sugusid. Akunini kirjaruumis viibimine on aga alati puhas nauding juba üksnes ta kirjutusviisi pärast – isegi kõige tõrgestavamad olukorrad suudab ta vormistada targendaval kujul, puhtkirjanduslikku elamust pakkuvana.

Ja kui oled kord elu sisse puhunud säherdusele detektiivile nagu Erast Fandorin, siis isegi tegelasele joone alla ja kriipsu peale tõmmanuna ei pääse ta taagast kuhugi. Paarikümne raamatu vältel on tekkinud tegelasi – antud juhul siis ustav jaapanlasest kaasteeline Masa – kes on hiljukesi suureks kirjutunud. Ja keda autor ei raatsi ilma peale jätta. Jah, tahaks ju sedagi teada, mis doktor Watsonist sai pärast sõber Sherlockiga sehkendamise raugemist…

Nõnda ongi me ees Venemaa asemel Jaapan, Fandorini asemel Masa ja terve hulk keerulist värki tegelastest kommeteni. Jaapan ei ole lihtne, aga ta pole ka lõputu teetseremoonia. Sümpaatne, kuidas parasjagu põrgulik põnevik algab luuletamisega. Esmalt ebamugav on see sattumine fiktiivsesse, vanaaegsesse, tänapäeva Vene kirjaniku loodud muutlikku Jaapanisse, ent lõppeks tuleb Akunin siit välja auga ja lugeja taas kord kultuurilise kihikese võrra rikkamana.

Jaapan on kaugel, kirjutas kunagi Juhan Viiding. Vaidlen vastu – Jaapan on peaaegu naaber, ainult üks riigike ongi me vahel. Akunin täidab selle mõttelis-maateadusliku lünga parimal võimalikul viisil. Lugegem hoole ja armastusega.