/nginx/o/2021/03/22/13690989t1h5fb6.jpg)
Raamatus «Kõnelemise kunst» annab Chris Anderson lugejale kätte vahendid, millega saavutada avaliku esinemise imet. Tema sõnul on kõige olulisem õppetund jääda iseendaks. Väga kerge on jääda kinni sellesse, kuidas oma kõnet edasi anda, ja unustada kõige olulisem – esitada oma kõne endale omasel viisil.
Ära proovi olla keegi teine
Nii nagu riietuse valiku puhul – kui oled leidnud viisi, mis sinu puhul laval töötab, siis ära enam üle mõtle. Ära proovi olla keegi teine. Keskendu sisule ja oma kirele... ja ära pelga lasta oma isikupäral särada.
Jill Bolte Taylori 2008. aasta kõne edu tekitas tervele TEDi kõnelejate generatsioonile kiusatuse tema emotsionaalsust imiteerida. See on viga. Ja Mary Roach oleks peaaegu selle küüsi langenud: «Kui mind kutsuti kõnet pidama, siis klikkisin esimese asjana tolleaegse kõige populaarsema TEDi kõne videole. See oli Jill Bolte Taylori kõne. Panin video kinni juba teisel minutil, sest teadsin, et ma ei saa olla Jill Bolte Taylor. Olgu ma kuitahes ebakindel, teadsin siiski, et on parem olla Mary Roach, mitte Mary Roach, kes püüab olla Jill Bolte Taylor.»
Dan Pink nõustub temaga:
«Räägi nii, nagu sina räägid. Ära jäljenda kellegi teise stiili ega kohanda ennast millekski, mida arvad olevat «TEDi viis» kõnesid pidada. See on igav, banaalne ja tagurlik. Ära püüa olla järgmine Ken Robinson või järgmine Jill Bolte Taylor. Ole esimene Sina.»