Igal õhtul kell kümme avan akna ja ootan. Paar minutit pärast täistundi hakkab kusagilt pilvelõhkujate vahelt kõlama üksildane viisijupp. Pehme saksofonihääl hõljub üle katuste. «Glory to Hong Kong» kajab läbi linna. Ükshaaval ilmub akendele veel peanuppe. Pimedates tubades süttivad lambid ja akendel paistavad siluetid. Mõni mängib toast klaveril kaasa, teine tõstab telefonitulukese. Meeleavaldustel on kõik maskides, tuttavad ja tundmatud kõik ühesugused. Seda iga õhtust kontserti kuulame samamoodi anonüümselt igaüks oma kodust. Aga on kuidagi lohutav näha, kui paljud tulukesed süttivad mu naabruskonnas, teada, et meeleavaldustel ei ole mu kõrval täielikud võõrad. Need on arvatavasti samad inimesed, keda iga päev Kennedy Towni pagarikojas ja metroos näen.
/nginx/o/2019/09/15/12562499t1h3ea0.jpg)
