Lea Tormis raamatus «Ita Ever. Lava on elu»: lavaõhkkond oli teatraalselt tinglik, aga tema Maret oli ehtne

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Ita Ever.
Ita Ever. Foto: Jaanus Lensment

Äsja ilmus kirjastuselt SE&JS Ita Everi 90. sünnipäevaks pühendusteos «Ita Ever. Lava on elu», mille koostas ajakirjanik Sirje Endre. Ita Everi juubel on 1. aprillil.

«Ita Ever. Lava on elu», koostanud Sirje Endre.
«Ita Ever. Lava on elu», koostanud Sirje Endre. Foto: Raamat

Raamatus «Ita Ever. Lava on elu» on viis peatükki: Puudutus, Elamus, Vallutav sarm, Kroonika ja Ita Everi rollibibliograafia. Everist räägivad nii noored näitlejad kui ka vanad korüfeed, kirjutavad oma mõtteid-muljeid arvustajad, lavastajad, kaasteelised. See on ka lugu fotodes, neid on raamatus arvukalt.

Raamat annab lugejale võimaluse rännata koos Ita Everi ja tema unustamatute tegelaskujudega läbi aastakümnete. Läbi meie kõigi elatud elu. Üha uued põlvkonnad on aastakümnete jooksul kasvanud üles koos Ita Everiga. Mõni ta tegelaskuju ehk ei pruugigi meeldida, aga see pole üldse tähtis. Itat armastatakse tingimusteta. On tunne, et temaga on kindel. Kui Ita Ever on Draamateatri laval, siis sa tead, et kõik on hästi ja elu läheb edasi.

Raamatu koostaja on Sirje Endre, rollibibliograafia koostaja Kai Ellip. Nõuandjad Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje. Toimetajad Liine Jänes, Hedi Rosma, Elle Veermäe, fototoimetaja Tarmo Tilsen, kujundaja Andres Tali.

Jah, kuid mida arvab Ita Ever ise elust ja üldse? Palun väga, «Ita sõna» läbib raamatut. Tundub, et igaühele meist on ta midagi öelnud või ütlemas:

«Noorus tuleb aastatega.

Ära vihasta, ainult vaata ja imesta.

Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.»

Loe katkendit Lea Tormise kirjutatud eessõnast «Truudus».

***

Ita Everi fenomeni selgitamine neile, kes pole teda laval näinud, on raske ülesanne. Võimas näitlejanna – seda ei saagi päris ära kirjeldada. Aga võtan appi Tiit Palu sõnad tema vaimukast artiklist «Näitlejanna». Autor annab mõistele «Näitlejanna» (versus «näitleja») süvitsimineva lavaloomingu tähenduse. Ta ütleb minu arvates midagi tabavat ka Ita fenomeni kohta.

«Viljakas ja tubli naisnäitleja [minu rõhutus – LT] kogub elu jooksul kuulsust ja meeldib paljudele. Tema hääl muutub madalaks ja läbitungivaks, kortsud huvitavalt kõnekaks, viin, suits ja löövad anekdoodid ei ole talle võõrad, ta on küüniline ja jätab läbinägeliku mulje, ta võib iga kell panna puusalt igas mõõdus karaktereid ja kannab välja staari osa, sest seda temalt oodatakse. Tema arvamusel on kaalu ja tal jagub uhkust selle üle, kes ta on. Tõesti, tal on põhjust jääda endaga rahule ja väljendada seda intervjuudes. Ja häda nendele, kes tema efektiga küllalt ei arvesta.

Kuid mõnesse naisnäitlejasse koguneb nimetut kurbust, ma olen seda näinud. See, mis tema loomingus teistele näib kuldlõikena, on talle sama hea kui kahurist lähedale märki lasta, see on talle nii õudselt lihtne ja vähe tahetud. Teda ennastki ehmatab iga kord tõeliselt see, kui kerge on mõningase kogemuse najalmeeldida ja piirduda vaid vähesega seal, kus palju oleks võimalik. Tema algelist mustandit esitletakse meistritööna, kuigi see on täis tindiplekke ja lahtisi otsi, ja kalligraafiaga ei jõudnud ta veel alustadagi. [---]

Näitlejanna [minu rõhutus – LT] läheb võitlusse enda, mitte autori ja lavastaja eest, ja see on võitlus elu ja surma peale iga etenduse igal hetkel. Temas saavad mõtted lihaks ning jõudu pole tal vaja laotada, sest seda tuleb ainult juurde, ja kõige rohkem jõudu ilmneb täieliku kurnatuse piiril, seal voolab see läbi näitlejanna külluslikult ja vabalt. Vähesed julgevad selle piirini minna, sest seal muutub vallanduv energia nii tugevaks, et miski varju ei leia. Siin valmistub plahvatama tuum, mille laadimiseks on kulunud eluaeg, ja mille päästik voolitakse proovide käigus.»

Tahe ja võime kahelda, süveneda, veel otsida – see on see, milleks Ita on võimeline. Temas on sedagi, mis Palu kirjutab viljaka naisnäitleja kohta, on nii lavapraktikas tekkinud kui ka võib-olla olemuslikult. Kui materjal ja lavastaja vähegi võimalust andsid, on Ital õnnestunud paljudes rollides oma mitmeplaanilisust rakendada ja teha peentööd karakteritega. Aga veelgi rohkem oleks teater võtnud kasutada temas leiduvat näitlejannat, tema suurtlooduslikku annet ja mastaapi. Oleksin tahtnud näha tema Medeiat, Klytaimnestrat, Elektrat, Shakespeare’i naisi.

Näitlejast tuleb rääkida tema rollide kaudu ja tuletangi Ita teatriteed meelde oma 1991. aasta artikli «Midagi Ita Everist» abiga. Kirjeldasin tema Miilit «Tantsus aurukatla ümber»: «Ta pani julgelt oma grotesksed värvid mängu, ehmatas alguses Pansogi ära. Aga ta õigustas seda sisemiselt, ja Miili oli samas väga inimlikult usutav! Kunagisele [«Pühajärve»] Izolda laadile oli lisandunud võimsat tragikoomikat. Seal ilmnes veel üks Ita Everi omadus, mida eesti inimesele oleks praegu jälle eriti vaja: tema elujaatav vitaalsus. Trotslik vastuhakkamine kõigele, mis inimest elus muserdab.»

Ita Ever. 
Ita Ever. Foto: GUNNAR VAIDLA

Selle juurde jään praegugi. Olen näinud Ita rolle algusest peale ja vitaalsus, elule vastuhakkamine on tema rollides tähtis joon. Võtsin kätte Panso portreevisandi Itast. Ta ütleb väga ilusasti: «Küsisin kord proovisaalis «Aurukatla» proovil, kui ta vanatüdrukust Miilile hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Küsisin siis, kuidas tal roll sünnib. Ita ei osanud vastata midagi peenaanalüüsivat, ta ütles, et ma näen seda rolli, ta kõnnib ees, ja siis ta kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteise käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täista näitleja jutt. Seda näitleja ja rolli ühinemise prahvatavat jõudu, julget andumist rolli siseelule ja kuju äärmuslikest piirjoontest rolli hõõguva tuumani jõudmist oleme näinud just viimaste aastate Ita Everi loomingus». Panso räägib 1970. aastatest ja meenutab «Kontserdi» Mariet, «Pühajärve» Izoldat, «Inimese ja inimese» Maretit, «Kolme õe» Mašat, «Aurukatla» Miilit ja «Ivanovi» Sarrat. Ka mina tõstan esile just need rollid, sõltumata Pansost. Kõigis neis on seda Ita rollides kumavat vitaalsust, trotsi.

//

Toonivõnked – see on Pansol tõesti hea sõna. Seda ei saa kirjeldada, kuid seda on tunda, see teeb tuju huvitavaks. Kui Ita oli õppinud oma häält juba mitmekülgselt valdama, võis ta tõepoolest teha sellega mida tahes. Kuid ka kehaga. Mõnedele ei istunud «Kolme õe» Maša meeletu nutmine Mikiveri Veršinini kaelas, kes püüab ta käsi enda ümbert lahti kiskuda. «Kolme õe» lavastaja Šapiro hindas väga Ita kasvõi üleviskamiseni ulatuvat lavajulgust, kuid oli ajuti hädas ta ülerõhutamisega ja melodramaatilisusega. Samas oli selles (nagu juba Kattrini meeleheitlikus trummipõristamises) midagi äärmiselt intensiivset, jõulist ja meeldejäävat. «Pilvede värvide» vaoshoitud, vaikivas ema Annas on täpselt samuti olemas vitaalsus, ellujäämise jõud, aga teistmoodi väljenduses. See algab juba «Inimese ja inimese» Maretist – niivõrd napp, sisemise keskendatuse ja vaikse kohalolekuga loodud roll. Ta kõndis tasakesi ühest kohast teise, vaatas, kas tainas leivaastjas on kerkinud ja pani rätiku peale, läks ämbriga kuhugi – vaikne liikumine ja tähelepanu inimeste vastu. Lavaõhkkond oli teatraalselt tinglik, aga tema Maret oli ehtne.

Ita on ikka olnud pigem linlik. Kui õigesti mäletan, pole ta vist maal elanud rohkem kui ainult suvitajana. Teda ei osatudki laval ette kujutada eesti maanaisena. Kuid näitleja võib mängida midagi, mida ta otseselt justkui ei tea, aga kui seda sisemiselt mõistab, siis mängib nii, et on täiesti ehtne. Mikiver muidugi ka nõudis seda «Pilvede värvides», aga ainult nõudmise peale ei saa midagi luua. Ita ise tajus, mis inimtüüp see Anna on.

Tagasi üles