Kuidas José hiiglase käest peksa sai

José Luís Peixoto. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu raamatukogus on ilmunud Portugali ühe silmapaistvama tänapäeva kirjaniku José Luís Peixoto romaan «Ei ühtki pilku», mille on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

José Luís Peixoto, «Ei ühtki pilku». Foto: Loomingu Raamatukogu

Lakkamatult lõõskava päikese all, nimetus Portugali külakeses, kus aeg näib paigal seisvat, elab, unistab, armastab ja sureb mitu põlvkonda mehi ja naisi. Vana Gabriel peab küla üle vahti otsekui ingel, Siiami kaksikutest vendade senine elu pöördub pea peale, kui üks neist armub küla kokka, sõnaaher karjus tunneb igatsust omaenese naise järele, külakõrtsis tegutseb ainiti naeratav kurat, kirstu suletud hääl jutustab lugusid, mis on ühtaegu kaunid ja mõistetamatud.

Tavatult poeetiline, õrn ja tume teos lennutas autori otsekohe sealse kirjandusmaailma tippu, romaani peetakse XXI sajandi alguse portugali kirjanduse üheks tähtteoseks ja seda on tõlgitud ligi 30 keelde. Raamatu lõpus on tõlkija Leenu Nigu saatesõna «Kurbuse süda, pime ja hell».

Loe raamatust katkendit!

***

Ilm mind täna ära ei petnud. Pärastlõuna on tuuletu. Õhk kõrvetab, nagu oleks see tuleleegi kuum hingus ja mitte tavaline õhk, mida hingame, nagu pärastlõuna keelduks suremast ja kõige kuumem tund oleks alles algamas. Pilvi ei ole, on vaid valged väga kitsad pilvedest rebitud ribad. Ja taevas paistab siit värske nagu paisjärve puhas vesi. Ma mõtlen: võib-olla on taevas suur mageda veega järv ja võib-olla ei kõnnigi inimesed taeva all, vaid hoopis selle kohal; võib-olla näeme me asju tagurpidi ja maa on nagu taevas, ja kui me sureme, kui me sureme, kukume võib-olla alla ja upume taevasse. Põhjatu kaladeta paisjärv see taevas. Pilved õrnad nired. Ja õhk kõrvetab sisemust, kuumad ja lämbed leegid põletavad nähtamatult nahka. Õhk seisab paigal nagu väsinud inimene.

Ja saabub hetk, mil pole enam näha ainsatki varblast, pole kuulda midagi peale meid jälgivate asjade vaikuse. Küll see aeg kätte jõuab. Seda on silmapiiril tunda. Nii selgelt, nagu tean seda praegu, teadsin ka eile, kui astusin Juuda kõrtsi ja palusin esimese klaasitäie ja palusin teise ja palusin kolmanda. Veelgi enam, teadsin, et tervel tasandikul jäävad ritsikad ja tirtsud vait. Taevani ulatuvad õlipuud ja korgitammed seiskavad oma pisimadki oksad; hetkeks muutuvad nad kiviks.

José astus Juuda kõrtsi ja saabus õhtu. Tal olid seljas päikesest pleekinud riided, nahal maapinna ookerkollane kuma, näol aupaklik naeratus. Tema ees sisenes karjasekepp, otsast jäme ja räpane. Väsinud emane koer, hiljuti poeginud, tissid suured ja kõhunahk peaaegu vastu maad lohisemas, astus tema kannul. Leti ääres võttis José nööriga üle õla rippunud koti seljast ja toetas selle vastu letti, toetas ennast vastu letti. Klaas punast veini. Mõni üksik mees tervitas teda arusaamatu veniva uratusega. Teised, ilma et oleks juttu, joomist või kaardimängu pooleli jätnud, heitsid talle vaid pilgu. Koer toetas ribid vastu maad, kaarutas selgroogu, mille sõlmed olid otse naha all nähtaval, ja langetas laud pruunidele väsinud silmadele.

Hetkel, mil José tõstis klaasi ja selle ühekorraga põhjani kummutas, olid mehed Juuda kõrtsis – vaadatuna teisest väljaku otsast, vaadatuna ööst ja vaikusest – kui haigutav ukseava, nad olid kahvatu valguseviirg, mis püüab ulatuda üle mahajäetud külaplatsi ja üle musta, musta öö, nad olid asupaik sõnadele, millest polnud võimalik aru saada ja mis püüdsid üle maha jäetud külaplatsi ja musta, musta vaikuse sisse astuda. José asetas tühja klaasi letile ja otse tema nina all, valguse käes ja sõnakuminas, võttis hetkega kuju kuradi edev naeratus. Kurat naeratas. Ta oli ainus, kelle nahk polnud päikesest põlenud, seljas oli tal särk, jalas triigitud ja viigitud püksid, juuksed soni ja sarvemüksude vahel siledaks kammitud. Tema ainsana naeratas. Kaks klaasi punast veini, küsis ta muigvel sui. Josél polnud vaja teda vaadata. Vaikides ootas ta klaase, mis olid nii triiki täis, et üks tilk veel ja need oleksid üle ääre ajanud. Juues ei lasknud kurat Joséd silmist ja isegi kui ta jõi, paistis tema näol muie, mis jagunes ja paljunes tuhandeks naeratuseks ja tuhandeks muigeks. Mehed jätkasid või paistsid jätkavat oma lõputuid vestlusi, oma lõputuid kaardimänge, katkestades tegevuse vaid selleks, et piiluda muutusi José näoilmes ja sarviku põlglikku naeratust või sülitada välja käsitsi keeratud sigarettide nätskeid konisid. Ja José näoilme muutus. Üksteise järel kummutatud veiniklaasid täitsid ta vähehaaval põhjendamatu rõõmuga nagu karnevali või külapeo ajal. Kurat naeratas. Naeratades küsis ta, kuidas sul läheb, kus su naine on, pole teda ammu näinud. José silmad lõid korraks särama ja ta katkestas muhelemise ja vastas, ta on seal, kus ta olema peab, kust ta kunagi ära ei lähe. Meeste segunevad hääled olid nüüd meri, mis pillutab pea kohal sõnalaineid; lained valgusid eri suundadesse laiali ja eemaldusid üksteisest ähmasel kohinal, et siis jälle kokku saada ja jätta õhku endast maha sõnade riismeid, tähtsusetuid ja sassis silbikesi nagu vanu asju prügihunnikus. Mitte kunagi? sõnas kurat naerdes ja muiates. José jäi vait ja vait jäid ka mehed, et kuulda vastust, mida ei tulnudki. Kaks klaasi veini, nõudis sarvik naeratades. Tead sa, jätkas ta naeratades, hiiglane ütles mulle, et tunneb su naist paremini kui sina, et tema teab paremini ja kindlamalt, kus su naine käib, kus su naine on. Alkoholiaurust heledas hämus tõmbas José hinge, et kuuldut paremini mõista. Keset lendlevat tolmu avasid mehed, justkui mutid, oma väikesed silmad ja püüdsid naerda, kuid ei suutnud ja vaid urisesid. José vastas, see hiiglane läheb oma valedega liiale, mu naine on seal, kus ma tean, et ta on, kus ta peabki olema, ja sellele hiiglasele, kui juhtud teda nägema, ütle, et andku ennast näole, andku ennast näole. Ja ta tõstis rusika hästi kõrgele ja virutas selle pikaldase liigutusega vastu letti. Koer tõusis ja läks aeglaselt välja. Ja José ütles veel, andku ennast ainult näole, küll ma talle kolki annan. Meeste ilmed tardusid silmapilguks ja hetk hiljem hakkasid nad kõik korraga tantsima, lendlesid ringiratast, keerutasid ümber José. Tema, kes ta eristas vaid ähmaseid piirjooni ja värvipundart, lõi uuesti näost särama ja keerles ja tantsis ja kukkus ja kukkus ja tõusis püsti ja tantsis veel. Nurgas naeratas kurat, lõpuks ometi oli tal naeratamiseks põhjust.

Ootamise vaikus teeb mu rahutuks. Viimane lammas on suure korgitamme alla teiste kerra tõmbunud lammaste juurde pikali heitnud. Ma mõtlen: inimesed on lambad, kes ei maga, nad on hundid lambanahas. Päike muudkui põleb ja põletab aeglaselt õhku ja maad. Minu juures puuvarjus toetub tüvele karjasekepp, see paistab nagu inimene, silmis kaastundlik pilk. Mu jalge ees tõstab koer aeg-ajalt pikkamisi pilgu, ka tema teab, mis ees ootab.

Koer kõndis pühalikult ees, José ebakindlalt tema taga. Aeg-ajalt jäi koer seisma, et peremeest järele oodata. Kui José oli küla seljataha jätnud ja astunud õlimäele viivale liivasele teele, muutus öö taevakummi all pimedamaks, mustemaks. Lauluviis, mida mehed olid Juuda kõrtsis laulda röökinud, sumises veel tema nokastanud peas. Ööhämaruses paistis tema kuju nagu kolme või nelja jalaga elajas, olenevalt, kas ta toetus parajasti kepile või kukkus käpuli maha. Ta koperdas vaevaliselt edasi, hakkas siis aga pelgama teeperves kasvavat võsa ja tihnikut. Ja kord ründas ta kepiga tihnikut ja selle nähtamatuid meelepetteid ja leidis end pikali maast, kord pistis jooksu ja tundis, kuidas ta jalad on äkitselt liiga suured ja jäävad üksteisele risti ette.

Mäejalamile piirdetara juurde jõudes nägi ta, kuidas päike tõuseb rikaste maja katuse kohale. Nagu pimeduski, oli alkohol José sees valguse tulekuga aegamisi lahtunud. Ta tundis taas, kuidas pea on selge ja kainus raske kanda. Päikest enda ees vaadates jäi José seisma ja taipas nüüd täie selgusega, mis ees ootab. Ta seisis. Ja läks siis mäest üles. Niipea kui ta oli väravast sisse saanud, astus koer veidi reipamalt edasi ja viskas pesupali alla pikali. José maja, lubjatud ja kollaste ukse- ja aknaääristega, asus hoovi tagaosas mõne meetri kaugusel rikaste majast, teisel pool kaevu ja väikest aiakest, mille eest José proua soovil hoolt kandis. José naelutas pilgu maja uksepiidale, kõndis läbi kolletanud aia, lükkas ukse ees oleva nöörkardina kõrvale ja astus sisse. Ööhämaruses, mis veel toas viibis, asjade vaikust katkestamata nägi Jośe voodis lebavat naist ja talle tuli meelde kuradi naeratus ja talle tulid meelde kuradi sõnad. Naise pea padjal, naise juuksed padjal, ta oli need endale saanud ja samal ajal libisesid need tal käest. Ta pöördus hälli poole ja tema hellad liigutused muutusid veelgi hellemaks. Poja süütu nägu säras José rinnus ja heldinud pilgus vastu. Ta silmitses hetkeks oma käsi ja leidis need olevat liiga karused, et puudutada nendega poja heledat nahka. Takerdunud omaenda kinnismõttesse, mis tegi ta aina kurvemaks ja kurvemaks, astus ta uksest välja.

José vilistas ja ajas end virgunult püsti. Ta harutas värava küljes rippunud traadisõlme lahti ja tundis, kuidas koer saalib ümber jalgade. Kuni päike kogus taeva jalamil jõudu, ajas koer lambad ühtlase voona liikvele ja eesmised, kes teadsid teed, vedasid hommikuvalguses enda järel aina kasvavat saledatest kehadest keepi, pügatud lammaste graatsilist ja ookeanilist hoovust.

Maailm on tardunud maaliks, saan tegutseda ainult siin, ainult siia võib jääda mu karjasekepp, mina saan ainult voolida puupulka, ainult kepp võib siin tasandiku üle vahti pidada nagu väärikas vanake.

Kõik linnud on põgenenud. Maa peal pole kuulda ainsatki looma. Kõik pilved on jäänud seisma. See hetk jõuab lähemale. Vaatan otse päikesesse. Ma mõtlen: kui mulle määratud karistus kätte jõuab, kui võtan saabuva karistuse vastu ja omaks, kui suudan seda hoida enda sees, ehk pääsen siis uuest kohtumõistmisest, ehk saan siis puhata. Maapinna tagant on kosta vaikuse hiiglaslikku möiret. Leegitsev silmapiir tuleb minu poole. Ja ma näen teda. Ta tuleb masinlikul sammul minu poole. Tema keha, inimesest suurem, on kui kõndiv puu, on kui inimesel, kes on kolme inimese suurune. Ja iga oma sammuga astub ta kolm inimese sammu. Lambad muutuvad korgitammede all liikumatuteks kerra tõmbunud villapallideks. Kui ta lähemale jõuab, vaatab ta mulle ainiti otsa. Kui ta lähemale jõuab, haarab tema silmade vihane pilk minust kinni ja tõmbab mind vaikselt enda poole. Ta jääb minu ees seisma. Me vaatame teineteisele otsa. Nad vaatasid teineteisele otsa. Kõrge korgitamme all istudes hoidis José peos avatud liigendnuga ja nikerdatud puupulka. Temast paremale vastu puutüve oli toetatud karjasekepp. Hiiglase liikumatu kuju kattis kinni päikese ja heitis varju, mis sulas ühte korgitamme ümara varjuga. Vaikuse sisemusest, nagu unenäo sisemusest, hakkas hiiglane liikuma. José vaatas teda, nagu oleks hiiglast oodanud, nagu oleks nende kahe pika sammu vältel möödunud palju aega, ja tundis vastu rindu kolme järjestikkust jalahoopi ega püüdnudki end kaitsta. Ei haaranud kepi järele, ei pigistanud pihku noapidet. Hiiglane ajas oma üüratud kämblad laiali ja virutas ta vastu maad. José vaatas teda ega tõmbunud kägarasse, kui hiiglase karmid terasest ninaga saapad hakkasid peksma lihaseid ja taguma luid: jalgu, jalahoobid vastu sääri, sääreluid, jalahoobid vastu selga. Hetked möödusid vaikuses ja paistsid Joséle kui öö, need ei olnud öö, need olid mõned hetked keset vaikust. Higine hiiglane klohmis José lõtva keha. Ja hoolimata verest ja tolmusest nahast püsis José pilk muutumatu. Hiiglane oleks tahtnud teda veel peksta, selle pilgu ära kustutada, peksta ta vaeseomaks, selle asemel aga pööras ta ringi ja läks tagasi vaatamata minema. José keha lasus maapinnal nagu põõsas või kivi või midagi muud vaikse tuule käes. Varblaste ja tirtsude ja ritsikate laul jõudis tasapisi Joséle lähemale. Ta vaatas otse päikesesse. Tema pihus oli ikka veel avatud liigendnuga.

Võib-olla on äsja tõusnud kerge tuul ja korgitamme lehed värisevad nüüd nagu vanainimese käed. Tunnen, kuidas mu väntsutatud kere lebab kumeral maapinnal, siruli, sukeldunud maa tardunud lainetesse. Võib-olla on linnud ja loomad tulnud nüüd tagasi, mind vaatama. Näen enda ees päikest, kõrgel minu kohal, see on nagu mõni jumal, mis ümbritseb mind oma valgus- või surmakiirtega. Ma mõtlen.