ITA EVER 90 «Vägev sõna see igipõline. Naljakas, aga läbinisti adekvaatne»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna. Anton Tšehhov «Ivanov». Lavastaja Uku Uusberg. 2017.
Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna. Anton Tšehhov «Ivanov». Lavastaja Uku Uusberg. 2017. Foto: Siim Vahur

Ita Everi 90. sünnipäevaks ilmus kirjastuselt SE&JS pühendusteos «Ita Ever. Lava on elu», mille koostas ajakirjanik Sirje Endre. Loe raamatust katkendit!

«Ita Ever. Lava on elu», koostanud Sirje Endre.
«Ita Ever. Lava on elu», koostanud Sirje Endre. Foto: Raamat

Raamatus «Ita Ever. Lava on elu» on viis peatükki: Puudutus, Elamus, Vallutav sarm, Kroonika ja Ita Everi rollibibliograafia. Everist räägivad nii noored näitlejad kui ka vanad korüfeed, kirjutavad oma mõtteid-muljeid arvustajad, lavastajad, kaasteelised. See on ka lugu fotodes, neid on raamatus arvukalt.

Raamat annab lugejale võimaluse rännata koos Ita Everi ja tema unustamatute tegelaskujudega läbi aastakümnete. Läbi meie kõigi elatud elu. Üha uued põlvkonnad on aastakümnete jooksul kasvanud üles koos Ita Everiga. Mõni ta tegelaskuju ehk ei pruugigi meeldida, aga see pole üldse tähtis. Itat armastatakse tingimusteta. On tunne, et temaga on kindel. Kui Ita Ever on Draamateatri laval, siis sa tead, et kõik on hästi ja elu läheb edasi.

Raamatu koostaja on Sirje Endre, rollibibliograafia koostaja Kai Ellip. Nõuandjad Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje. Toimetajad Liine Jänes, Hedi Rosma, Elle Veermäe, fototoimetaja Tarmo Tilsen, kujundaja Andres Tali.

Jah, kuid mida arvab Ita Ever ise elust ja üldse? Palun väga, «Ita sõna» läbib raamatut. Tundub, et igaühele meist on ta midagi öelnud või ütlemas:

«Noorus tuleb aastatega.

Ära vihasta, ainult vaata ja imesta.

Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.»

***

Hetki Ita Everi loomisloost

Ses loos on kirjas murdosake elamustest ja mälestustest

Pille-Riin Purje

«Ivanov»: esimene stseen

Anton Tšehhovi «Ivanov», lavastaja Uku Uusberg. Esietendus 27. oktoobril 2017 – kuuekümne kuues etendus 6. märtsil 2020.

Näidendi teine vaatus. Šurakese sünnipäev Lebedevide majas. Kaardilauas käib mäng täie vungiga. Üks mängijaid on ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna.

Vägev sõna see igipõline. Naljakas, aga läbinisti adekvaatne. Ajahetkel, mil Eesti Draamateater läheneb sajandale ja Ita Ever üheksakümnendale sünnipäevale.

Avdotja Nazarovna mängib hasardiga, kibeleb ja utsitab kärsitult partnereid, katsub teiste kaarte piiluda. Mängufanaatik Kossõhh (Raimo Pass) läheb kaotusest närvi, õiendab. Avdotja nähvab temperamentselt, Everi isikupärase ulaka hääle ja laitmatu diktsiooniga: «Vennike, kui sa mängida ei oska, ära lauda istu!» Kossõhh kuulutab ärritusega, et tema selle krõnkusga enam ei mängi. Avdotja purjetab eeslavale, ahmib teatraalselt õhku: «Päris kuumaks võttis! Või krõnks – ise oled kõrnks!» Babakina (Harriet Toompere) tunnustus «Teie, vanaemake, olete ikka äge!» äratab Avdotjas hoobilt kosjamoori, hääl muutub lipitsevaks, nimme tibake ülevõlli: «Päikseke! Las ma vaatan sind luigelindu!» Lebedev muigab: «Kus kukkus kõõrutama...»

Lahvatavad kuulujutud Ivanovi abielust. Avdotja kuulab aplalt, lisab oma loo, üsna vastiku, aga niivõrd absurdse, et ajab naerma. Saabib Ivanov (Indrek Sammul). Suudleb aupakliku kummardusega vanadaami kätt. Avdotja kummardub vastu, kerge piinlikkusega. Nende vahel on sõnatu hoolimine.

Eriliselt reageerib Everi tegelane, kui Rasputini tõugu etsik Jegoruška (Lauri Kaldoja) teeb küünalde kustutamisest jabura etteaste: ei puhu, vaid karjub leegid surnuks. Mõned naeravad, paljudel on piinlik. Avdotja Nazarovna kõhkub, siis hardub, lööb korduvalt risti ette, vaatab Jegoruškat alt üles nagu äratehtud, silmis valuline arusaamatus, et mille üle te ometi naerate.

Vaimukalt on lasvastatud Everi partneriks Christopher Rajaveer – esimene külaline. See poiss on Avdotjale nagu paaž, ise sihuke eideliku tegumoega sehkendaja. Vanim ja noorim kiruvad üksmeelselt pererahva ihnsust. Noormees otsustab: «Ma viskan ühe klahvi hinge alla, vanamoor, ja marss koju – ei ole mulle su pruutisid tarvis!» «Vanamoor» passib kõrval, temagi neelud käivad viina järele, noolib silmadega, käis klaasi kahmamas, aga nooruk ei tee märkamagi, joob matslikult üksi.

Süümepiinas Kassõhh tahab kinkida Avdotjale lepituslille ja tellib muusika (Norman Verte trumpetiserenaad). Ta põlvitub daami ette, surub käe südamele nagu kosilane. Avdotja Nazarovna takseerib kavaleri, puhkeb südamest naerma, lahkub efektiga. Everi mahlakas naer kaigub lavasügavuses veel kaua.

Loe edasi raamatust!

Tagasi üles