Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Jaak Jõerüüdi tekstide kogumikku «Tõde ja võim. Esseede, artiklite ja intervjuude valik aastatest 2011-2020».
Karl Martin Sinijärv soovitab: arukas autor, kes teab, mida öelda ning mõistab seda ka elegantselt sõnastada
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
2. aprill 2021, 09:15
Võiks ju vahelduseks alustada mõnest lihtloomulikust tõdemusest. Näiteks: meeldiv ja kasulik on lugeda kirjutisi, mille arukas autor teab, mida öelda ning mõistab seda ka elegantselt sõnastada. Või: targa raamatu seltsis veedetud aeg ei ole naasama tuulde lastud.
Ega neid tarku raamatuid ja sõnaosavaid kirjutajaid jalaga segada ole. Ja kui mõni leidubki, on paljud meeleerksad mõtted mööda meediamassiivi üle aastate laiali, otsi teisi kui rosinaid saia seest taga. Et mitte transgressiivsemalt väljenduda.
Jaak Jõerüüdi ilmumised rahvale mitmesugustel leheveergudel ja muumeedias on mul alati meele rõõmsaks teinud. Isegi, kui ta kirjutab mitte üleliia lõbusatel teemadel. Puhas nauding on lugeda kirjanikku kasutamas oma tekstmaakri-ametioskusi valdades, kuhu kirjanikud harva satuvad. Ja ega teagi, kas pidada Jõerüüti kirjanikuks, diplomaadiks või hoopis poliitikuks. Siiski – olgu poliitika ja diplomaatiaga, kuidas on, kirjanik oled surmani. Muu on ajalik(um).
Ma ei hakka siinkohal esseed ja artiklit olemuslikult eritlema, tänapäeval on nood piirid hägusad, lisaks hulk muid arvamuste (ja, nagu JJ puhul, ka teadmiste) avaldumise viise. Saab märkimisväärse osa uuemast luulestki pigem lüroesseistika valdkonda liigitada – ning poeesimise patust pole puhas ka Jõerüüt. Õnneks on ta poeedina esile astunud harva, ent kvaliteetselt. Väärt viis kultuurilist asja ajada.
Vokaalharmooniliselt kõlab «Tõde ja võim» täpselt nagu «Tõde ja õigus. Suurt Eesti romaani pole Jõerüüt ette võtnud, ent olulised mõtteväljad katab ta käesoleva valimikuga ilukirjanduslikul kõrgtasemel ka ilukirjandusliku pürgimuseta. Kui tahate hästi vormistet mõtteid väga mitmest vallast, siis on see raamat just teile.
Mulle on ikka huvi pakkunud vaadata raamatute nimeregistreid. «Tõe ja võimu» nimeregistris ruulib Frank Kivi, kes esineb viieteistkümnel leheküljel. Järgnevad Lennart Meri (11 korral) ja Alfred Nobel (8). Seitsmel leheküljel leidudes tulevad punktikohtadele Paul Annist, Adolf Hitler, Konstantin Päts ja Jossif Stalin. Kristus ja Enn Soosaar pälvivad kuus külge, muud väärikad jo vähem. Mida see meile ütleb? Kõik nad on surnud, välja arvatud ehk kirjanduslikud kujud Jõerüüdi romaanidest – valige ise, kessugused eelnimetatuist. Kas tulevad meelde?
Nii et klassikalise küsimuse «Mis tunne on?» saab esitada vaid elusolijaile. Ehk autorile - ja ta lugejaile.