Tõsiselt head raamatud sõprusest, mis siiski tundub mürgine

Elena Ferrante raamatud Rooma raamatupoes. FOTO: GABRIEL BOUYS/AFP/SCANPIX

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Elena Ferrante «Napoli-romaanide sarja» kolme esimest raamatut ja jagab neljandat osa oodates oma muljeid.

Elena Ferrante on omapärane itaalia kirjanik. Tema neljaosaline «Napoli-romaanide sari», mis räägib kahe tüdruku sirgumisest Itaalia Napoli provintsis, on pälvinud palju rahvusvahelist tunnustust. Kirjaniku tõelist nime ei tea keegi, Elena Ferrante on pseudonüüm. Autori identiteedi ümber keerleb kahtlemata palju teooriaid, kuid ise üritan kirjaniku persooni tema kunstist eraldada ning blogis kirjutan eelkõige raamatutest. «Napoli-sarja» on mulle lugeda soovitanud mitu inimest, miskipärast tekkis alles nüüd soov see kätte võtta. Teost nimetati ühes kirjanduse teemalises listis, kus mainiti naistevahelist sõprust. Mõtlesin, et see on teema, millest on nii vähe kirjutatud. Pigem keskendutakse raamatutes naiste rivaalitsemisele. Vend-vendlus, õde-õelus, nagu öeldakse.

Elena Ferrante, «Minu geniaalne sõbranna». FOTO: Raamat

Võtsin «Napoli-sarja» ette lootuses, et saan lugeda sõprusest. Ma eksisin, kuid see pole oluline. Oluline on see, et need raamatud on head. Tõsiselt head. Isegi, kui ma sündmustikku kohati liiga metsikuks või teksti pingutatult intelligentseks pean. Viimasega liialdan, sest tekst on tõesti intelligentne. Autor kirjutab Itaalias toimuvast (sh fašismist), poliitikast, vaesusest ja töölisklassist, vaeses naabruskonnas elamisest ja vägivallast, õppimisest, kõrgharidusest, naise kogemusest ülikoolis, enda ülestöötamisest, edu saavutamisest, kirjandusest ja paljustki veel. Eriti meeldis lugeda peategelase mõtteid koolist, enda intellektuaalsest tõestamisest ning hariduse omandamisest erinevatel (küllaltki kaootilistel) eluetappidel. Elena rühkis koolis õppida, samal ajal kui Lila valis teistsuguse elutee. Mis oli väga huvitav nüanss just kolmanda raamatu juures, sest siis läks kahe naise, Elena ja Lila elu veel rohkem lahku. See on tõenäoliselt üks põhjustest, miks kolmas raamat mu lemmik oli. Kumbki naine käis mööda enda rajatud teed, millele varasemalt algus pandi.

Tegelaskujudest

Ferrante on tegelaskujude arendamisele väga palju rõhku pannud, ja seda on näha. Mõlemad naised on intelligentse ja tähelepaneliku loomuga ega jää vastust võlgu. Nad osalevad elus, mitte ei vaata seda mööda libisemas. Eriti Lila, kes põleb ereda leegiga. Minule pakkus Elena karakter rohkem huvi, olgugi et ma ei nõustunud paljude tema teguviisidega. Näiteks ei mõistnud seda, kuidas ta võis öelda üht, aga käituda risti vastupidi enda tegelikele soovidele. Mis oli muide otsene põhjus, miks ta sattus olukordadesse, kus pikas plaanis ei tahtnud olla.

Mis mulle meeldis, oli tema sisekõne. See, kuidas ta olukordi analüüsis ja kuivõrd kaine mõistusega elu võttis. Tegu on väga eneseteadliku, (enese)kriitilise, kuid teistpidi temperamentse ning emotsionaalse karakteriga. Veel võiks analüüsida seda, kuidas kumbki naine suhestus meestega, kuid mulle tundus, et nad teadlikult mängisid end sellistesse olukordadesse. Mehe ja naise vaheline dünaamika oli muidugi 60-70ndatel küllaltki erinev tänapäevast.

Kõik kolm raamatut lugesin eesti keeles läbi, seejuures neljas pole veel ära tõlgitud, ehk sarja lõppu ma ei tea. Kui esimene raamat keskendus peamiselt lapsepõlvele ja selles saadud kogemustele, siis teine ja kolmas raamat olid juba üsna erinevad. Mu lemmik oli kolmas raamat, sest selles olid mõlemad peategelased juba naisteks sirgunud, käisid mööda enda tallatud rada. Nad olid iseseisvamad, häälekamad oma arvamustes, iseloomujooned lõpuni välja kujunenud. See oli kolmest kõige küpsem raamat.

Raamat sõprusest

Kas see raamat on sõprusest? Jah ja ei. Tundus, et Elena ja Lila on üksteisele parimad sõbrad ning suurimad rivaalid. Nende suhtlusel on sõpruse omadused, kuid kadedust ja võistlemist oli rohkem. Pidevalt oli võistlus, et kumb on ikka edukam või eluga rohkem rahul. Kuid samas nad vajasid ja austasid teineteist. Hoolisid üksteise arvamusest. Kas see on naistevaheline sõprus? Ma ei tea. Loodaks, et me toetame üksteist rohkem. Muidugi on kadedus inimlik omadus, aga enda kogemusest pole ma nii mürgist sõprust kogenud. See ei tähenda, et sõbrannade vahel poleks rivaalitsemist. Kindlasti on, kuid päris elus on see tagasihoidlikum kui see, mida raamat kujutab.

Tagasi üles
Back