:format(webp)/nginx/o/2021/04/07/13716546t1hd843.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Barack Obama raamatut «A Promised Land» ja jagab oma muljeid.
Silmi avav raamat, mis tekitab Obama vastu suurt austust
Obama nooruspõlv - 2011, USA. Barack Hussein Obama unistus maailma paremaks kohaks muuta tekkis teisemeas, kui ta avastas armastuse raamatute ning lugemise vastu. Poliitikasse astus ta alles 1995. aastal, kui avanes võimalus kandideerida osariigi senaatori kohale. Teda saatis suur populaarsus, üks asi viis teiseni ja peagi kandideeris mees juba presidendiks.
«A Promised Land» on väga infomahukas teos, mistõttu kulus mul lugemiseks ligi kuu aega. Nagu ma juba kirjutasin, siis poliitika ei ole mu lemmikteema, mistõttu oli raamatus väga palju võõrast. USA valitsussüsteemiga ei ole ma üldse kursis ja tundsin kohati, et ma ei saa päris kõigest aru. Eriti oli selline raamatu algus, mis keskendub valimiskampaaniale. Kuigi ma lõpuni kõike ei mõistnud, sain aru, kui palju eeltööd Obamal oli vaja, et temast üldse tõsiseltvõetav presidendikandidaat saaks, ning kui suur tiim oli mehe taga. Aja kõrval neelas kogu kampaania veel ka hirmsal kombel raha. Teine USA poliitika eripära, mis mulle üsna võõras oli, oli kaheparteilisus ja vabariiklaste-demokraatide suur vastandumine. Lisaks jäi kajama, et riigipeaks saamine ei olnud algusest peale Obama siht, vaid tee viis iseenesest toetajate soovitusel selleni. Mulle tundub, et just see tegi temast nii hea juhi.
Kõige šokeerivam oli see, kuidas häid ideid oli peaaegu võimatu Senatist läbi saada, sest vastaspartei ei olnud nõus millegi poolt hääletama. Sellepärast mulle poliitika ei meeldigi, et lisaks headele algatustele ja riigi valitsemisele on seal nõme troonide mäng. Poolt- ja vastuhääled näitavad rohkem parteilist ühtekuuluvust, kui reaalset nõusolekut või vastumeelsust. Kui valimised hakkasid lähenema, läks häältega mängimine veel olulisemaks, sest sellest sõltus, kas isik valitakse tagasi või mitte. Obama lootis kahte leeri ühendada, kuid sai kiiresti aru, et lõhe on liiga suur ja vastaspoole hääli on pea võimatu püüda.
Arvasin enne lugemist, et raamatus on veel rohkem juttu Obama lapsepõlvest ja noorusaastatest, aga eraelust kirjutab ta pigem nii vähe kui võimalik. Peale olulisemate detailide jagamist liigub mees kohe edasi oma poliitilise karjääri juurde. Hiljem esineb küll veel meenutusi ja mälestusi. Juttu tuleb ka elukorraldusest Valges Majas, õhtusöögid naise ja tütarde seltsis, korvpallimängud, muuseumikülastused pärast sulgemisaegu, pidustused, üürikesed puhkused. Korduvalt õhkub igatsust aja järgi, kus mees sai minna kuhugi ilma saateta ja keegi teda ära ei tundnud. Kõik see tekitas kindla soovi lugeda ka Michelle'i raamatut, mida väga kiidetakse, et teist nurka näha.
Kogu raamat oli väga silmiavav, puudutades nii mitmeid teemasid, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Üks mõte, mis mind siiani kummitab, on see, kuidas alati on võimalik leida halbu külgi, mis mõne otsusega kaasnevad, aga me ei näe mitte kunagi, kui palju halvemini oleks asjad, kui otsus oleks jäänud tegemata või oleks olnud teistsugune. See paneb hoopis teise pilguga vaatama ka kogu koroonakriisi ja maskikandmise ning vaktsineerimise ümber keerlevat arutelu.
Üllatavalt huvitav oli lugeda nii sise- kui ka välispoliitilistest otsustest. Ma ei mäletanud, et 2008-2010 nii tormilised aastad olid. Obama lauale jõudis järjest suuri probleeme, millega korraga tegeleda tuli: suur majanduskriis, Iraagi ja Afganistani sõjad, tuumarelvade likvideerimine, Deepwater Horizoni plahvatus ja suur naftareostus Mehhiko lahes, Kreeka turgutamine, Osama bin Ladeni jaht. Lisaks veel ohtralt sisepoliitikat alates tervisehoiusüsteemist kuni USA autotööstuse päästmiseni. Ühtepuhku oli detaile minu jaoks liiga palju. Ilmselgelt ei teinud Obama kogu tööd üksi ära, vaid tema kõrval seisis suur võimekas tiim. Endine president tutvustab oma raamatus neidki ja just see oli osa, mis mind kõige vähem huvitas. Lõputult nimesid, mis kuidagi meelde ei jäänud, seletused, miks ta ühe või teise inimese palkas, põgus taustainfo, kust mees või naine pärit oli.
«A Promised Land» on Barack Obama lugu, kuidas temast sai president ning milliseid katsumusi esimesed ametiaastad pakkusid. Raamat tekitab suurt austust endise riigipea vastu ning andis mulle väga palju teadmisi ning mõtteainet. Presidendi vaatenurk erineb väga minu omast. Ma ei uskunud, et poliitikast võiks nii põnev lugeda olla, aga mees annab väga köitvalt edasi kuhjuvaid probleeme ja pinget, mis tema esimeste ametiaastatega kaasnesid. Kohati läks raamat küll tüütult detailseks ja sellest infohulgast läbi närimine võttis kaua aega. Soovitan väga oma maailmapildi täiendamiseks!