Üks käsi taskus ja teine beebit hoidmas

Marju Gellert. Foto: Erakogu

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Marju Gellerti raamatut «Minu Hispaania» ja jagab oma lugemiselamust.

Marju Gellert, «Minu Hispaania». Foto: Raamat

2013-2020, Málaga, Andaluusia, Hispaania. Marju armub Hispaaniasse juba 15-aastaselt ja peab kaua-kaua sinna pikemalt elama kolimise plaane. Vahepeal jõuab ta veel abielluda ja poja saada, aga siis viimaks saabub see õige hetk. Plaanid on minimaalsed: sihtkohaks Lõuna-Hispaania, Málaga, esimesteks öödeks on broneeritud hotell ja edasine selgub kohapeal.

«Minu Hispaania» jätab täpselt sama päikeselise mulje kui kaas ise. See on nii-nii tore, kui inimene leiab selle päris tema enda koha. Marju Gellerti raamatus õhkub seda igalt lehelt ja see hispaaniaarmastus on natuke nakkav ka. Tekkis kohe tunne, et hakkaks nüüd keelt õppima ja pakiks kohvri ootele, et esimesel võimalusel ise Andaluusiat avastama sõita. Autor põimib Hispaania väga mõnusalt oma igapäeva, jagades infot, aga mitte lihtsalt tuimi fakte vaid ikka elu ennast.

Perekond seab end uues riigis sisse lausa muinasjutulise kergusega. Ülimalt mõnus oli niivõrd ägedatest ja ettevõtlikest inimestest lugeda. Nad leidsid väga leidlikult aina uusi viise, kuidas leiba lauale tuua. Alguses hämmastas küll väga, kuidas nad enam-vähem, üks käsi taskus ja teine beebit hoidmas, Hispaaniasse kolisid, aga lugedes, kui osavalt nad kohanesid, ma enam nii väga ei imestanudki. Natuke võis ju õnne ka mängus olla, aga põhiliselt mängisid rolli ikka julgus ja hakkamine. Erinevad ettevõtmised pakkusid parajalt seiklusi ja rohkelt kolimist. Küll pidasid nad AirBnB'id, siis jõudsid omadega hoopis filmivõtetele.

Elu ise muidugi alati nii rõõmsates toonides ei ole. Raamatusse on ausalt saanud kirja ka mured. Läbipõlemine, tühi külmkapp, tühjaks varastatud rendiautod. Elasin kaasa ja probleemid kahvatusid, sest hispaania-armastus oli võimsam. Eriti põnev on lugeda nii uusi raamatuid, kus on sees juba hetkel päevakorras olevad mured. Kõik tundub nii palju rohkem «päris». Mõtlen muidugi koroonakriisi, mis Gellerti perele kaikaid kodarasse loopis. Senini kulges kõik tõusujoones ja siis selline langus. Perekond muidugi alla ei vannu.

Raamatul oli üks miinus ka. Kuidagi väga kiirelt sai läbi, leheküljed lendasid kui linnutiivul. Oleksin tahtnud rohkemgi Málaga elust lugeda. Seda võimalust pakub õnneks Marju Gellerti blogi.

«Minu Hispaania» oli minu esimene reis Andaluusiasse! Raamat räägib hispaania-armastusest, kolimis(t)est ning elu nautimisest. See oli väga mõnus ja kiire lugemine, natuke ehk isegi liiga napp, sest oleks rohkemgi aega Málagas tahtnud veeta. Nautisin väga, kui hakkamist täis Marju, Artjom ja lapsed olid ning seda sooja hispaania-pisikut, mida raamat minussegi süstis. Soovitan, kui tahad lugeda perest, kes on leidnud selle oma koha siin päikese all, kus end sisse seada ja kohaneda, nii halva kui ka heaga!