:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726165t1h09c2.png)
Loe katkendit Maja Lunde kevadisest jutustusest «Päikesevalvaja». See on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere. Raamatu illustratsioonide autor on tuntud Norra kunstnik Lisa Aisato.
«Päikesevalvaja pole kunagi rõõmus. Aga ta võib saada vihaseks. Kohutavalt vihaseks»
«Kas sa oled alati siin elanud?» küsisin ma.
«Ei,» vastas ta ja pani viimase põldmarja endale suhu.
«Aga ... kust sa siis pärit oled?»
Ta pööras end järsult eemale ja ma ei näinud enam ta silmi. «Ma ei mäleta,» ütles ta. «Ma mäletan ainult, et ma tulin siia, kui ma olin veel väga vaike. Päikesevalvaja leidis mu vist metsast ja tõi siia orgu.»
«Päikesevalvaja?»
«Ta päästis mu elu,» ütles poiss. «Ma olin puu all peidus. Ma olin täiesti üksi ja ta päästis mu. Rohkem ma ei tea.»
«Aga ... kes see on? Kes on Päikesevalvaja?»
Nüüd pööras ta end minu poole ja vaatas mind nii, nagu see oleks olnud midagi, mida iga inimene teadis: «See on tema, kelle oma päike on muidugi. Org on ka tema oma, koos kõikide taimedega. Ja mina olen tema aednik.»
Ta noogutas, justkui oleks see kõik olnud ilmselge ja täiesti arusaadav.
«Aga ... kust sa tuled? Sel peab ju olema põhjus, et sa ennast metsa peitsid?» küsisin ma. «Pealegi, see Päikesevalvaja ... sa ütlesid, et päike on tema oma? See ei ole ju võimalik?»
Mul oli veel palju küsimusi keelel, aga poiss katkestas mind.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726167t1hbb1c.png)
«Ta päästis mu,» ütles ta kiiresti. «Ja ma saan siin elada – maailma kõige ilusamas kohas. Ta hoolitseb koera eest ka hästi.» Ta sügas koera kõrva tagant ja too liputas rõõmust saba. «Ja ainus, mida ma tegema pean, on korra päevas peenraid korrastama, kaks korda päevas väravaluugi avama ja igaks kolmandaks päevaks vana mehe jaoks korvi valmis panema. Päikesevalvaja tuleb ja läheb, nii kuis tahab, ma ei küsi talt kunagi midagi. Nii see on, nii on see alati olnud ja nii jääb see alati olema.»
«Aga ... sa ei saa ju sellega rahul olla,» ütlesin ma. «Sa pead ju ometigi huvi tundma, kuidas seal teisel pool on ja kust sa tuled ja ...»
«Ei,» vastas poiss. «Seda ma ei tee.»
«Ei,» ütlesin ma. «Olgu peale.» Siis tuli mul mõte. «Võib-olla annab su nimi mõne vihje?»
«Nimi?» küsis ta.
«Jah. Mis su nimi on?»
«Poiss,» vastas ta. «Mu nimi on Poiss.»
:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726164t1hd889.png)
«Poiss? Aga su nimi ei saa ju lihtsalt Poiss olla?»
«Siiamaani on see töötanud.»
«Ja koer?»
«Tema nimi on muidugi Koer.»
«Aa,» ütlesin ma, ja siis ei osanud ma rohkem midagi öelda.
Ilmselt Poiss ka mitte, sest me jäime natukeseks vaikides istuma.
«Ja Päikesevalvaja nimi on siis küllap vist lihtsalt Päikesevalvaja?» küsisin ma lõpuks.
Ta noogutas.
«Ja sa ei tea temast ka rohkem midagi.»
Ta pööras end minu poole ja liigutas natuke pead küljelt küljele. Nähtavasti ei teadnud ta, mida vastata.
«Jah või ei?» küsisin ma.
«Ma tean, et ta on kurb,» ütles ta aeglaselt. «Lõpmata kurb, kogu aeg. Ja sellepärast on hea talle mitte peale käia.»
:format(webp)/nginx/o/2021/04/13/13726168t1h4887.png)
«Ja mida veel?»
«Ta tuleb tavaliselt siia magama. Tal on võrkkiik seal.» Ta osutas värava kõrval asuvale võsale. «Aga mõnikord on ta mitu päeva järjest kadunud. Ma arvan, et ta hulgub seal väljas üksi ringi, seal metsas. Ma arvan, et see aitab kurbuse vastu.»
Ta tegi pausi ja mõtles natuke. «Aga ma ei tea ... Sest kui ta tagasi tuleb, on ta alati sama kurb kui siis, kui ta ära laks.»
«Võiks ju arvata, et päikese omamine teeb inimese rõõmsaks,» ütlesin ma.
«Vähemalt mina oleksin küll rõõmus.»
«Päikesevalvaja pole kunagi rõõmus,» ütles Poiss. «Aga ta võib saada vihaseks. Kohutavalt vihaseks.»
Järsku nägi ta hirmunud valja. «Ma olen teda sellisena ainult mõned harvad korrad näinud ... Aga ma teen kõik, et seda mitte uuesti kogeda. Ta ei ole mulle kunagi midagi teinud. Ainult et .. ta omab ju päikest. Ja sellega, kes päikest omab, ei ole mõtet jamada.»