Mihkel Raud: ma tõesti ei soovita aega kulutada raamatute peale, mis ei meeldi

Mihkel Raud. Foto: Konstantin Sednev

Veebruaris selgusid juba 15. korda Apollo rahvahääletusel eesti autorite parimad raamatud. Palusime kõigil võidu saanud kirjanikel vastata üheksale küsimusele, et lugejal oleks võimalus oma lemmikautoriga paremini tuttavaks saada. Seekord saab sõna Mihkel Raud, kelle suhteraamat «Võtku homme mind või saatan» valiti 2020. aasta parimaks käsiraamatuks.

Mihkel Raua suhteraamat «Võtku homme mind või saatan» räägib suhete loomisest, hoidmisest ja lõhkumisest. Autor räägib oma suhetest naistega talle omase otsekohesuse ja armutu eneseirooniaga ning annab sissevaate isiklikku ellu, mida saadavad lõputud ebaõnnestumised ja õnneotsingud.

«Võtku homme mind või saatan» on humoorikas ja mihkelraualikult mahlases stiilis jutustatud lugu, millele autor on suure hulga erialakirjandust läbi töötades lisanud populaarteaduslikku vaadet.

Mihkel Raud, «Võtku homme mind või saatan». Foto: Raamat

1. Kas mäletate oma esimest kirjutamiskatsetust? Mis see oli?

Suurepäraselt, absoluutselt mäletan. Seda, kui vana ma olin, ma enam muidugi ei mäleta, ilmselt ma midagi juba natuke kirjutada oskasin. Aga selle teose nimi, mille ma lõin, võin pealkirjas natuke eksida, oli «Sindbadi kuuekümne seitsmes reis». Sindbad oli teatavasti üks selline müütiline kangelane ja sellel ajal, kui mina olin laps, jooksis kinos film, mille nimi oli äkki «Sindbadi seitsmes reis» või midagi taolist.

Mina otsustasin, et ma kirjutan Sindbadi kuuekümne seitsmenda reisi. See oli vast lehekülje-pooleteise pikkune action-teos, mis – ma mäletan väga selgelt – sisaldas muu hulgas niisugust vahvat lauset: «Ja siis tuli Sindbadile umbes kaks kükloopi vastu.».

2. Mida soovitate inimestel praegu kodus lugeda, et vaimse tervise eest hoolt kanda?

Lugeda raamatuid, mis neile meeldivad. See kõlab võib-olla jube trafaretselt, iseenesestmõistetavalt, aga ma tõesti ei soovita inimestel aega kulutada raamatute peale, mis neile ei meeldi. Minuga on näiteks vanast harjumusest niimoodi, et kui ma olen raamatu ostnud või raamatukogust laenutanud, tunnen kuidagi kohustust see raamat nui neljaks läbi lugeda. Ma olen justkui investeerinud sellesse – kas siis aega raamatukokku minnes või raha seda raamatut poest ostes. Isegi kui ma saan kümnendal leheküljel aru, et see mulle ei meeldi. See on frustreeriv tegevus, ma tõesti ei soovita seda kellelgi teha. Pigem siis raamatukogus või seal raamatupoes see kümme esimest lehekülge läbi lugeda ja jõuda selgusele, kas see raamat teile meeldib või mitte, ja alles siis see endaga kaasa võtta.

Mittemeeldivate raamatute lugemine on tõeline frustratsiooniallikas. Ei ole vaja häbeneda seda, kui jätad raamatu pooleli. Ma ei tea, see võib-olla tänapäeval ei ole nii hull, aga vähemalt minu puhul oli see küll selline teatav allaandmise märk, et ma jätan raamatu pooleli. Ma tundsin end alati halvasti selle juures. Aga tegelikult on see väga mõistlik.

Kui ma saan aru, et raamat mulle ei meeldi, ükskõik mis põhjusel, see siis kas ei haara või ei  ole põnev või on kuidagi raskesti loetav või mida iganes, siis ma lihtsalt soovitan see kõrvale jätta ja võtta järgmine ette. Mina soovitan lugeda raamatuid, mis teile meeldivad.

3. Kas olete saanud kirjutamiseks häid nõuandeid teistelt autoritelt? Mis on kõige parem soovitus, mis olete kunagi kuulnud?

Jah, üks neist autoritest on Stephen King, kes on kirjutanud fantastilise raamatu «Kirjutamisest», inglise keeles «On Writing». Umbes veerandi või kolmandiku osas elulooline ja ülejäänud kaks kolmandikku on puhas kirjutamistehniline nõuanne. Suurepärane raamat, soovitan kõigile.

Häid soovitusi on olnud väga palju, aga ma arvan, et üks paremaid, mida olen kunagi kuulnud, on see, et suurim oskus kirjutades on aru saada, kui idee ei hakka tööle ja siis selle ideega töötamine ära lõpetada. See on umbes nagu raamatu lugemisega, et kui ma olen hakanud mingi raamatu ideega tööle, kirjutan ja kirjutan ja kirjutan, aga ma ikkagi tegelikult tunnen, et see idee kuidagi ei tööta, siis üks suuremaid ja tugevamaid oskusi on see projekt lõpetada ja sellega rohkem mitte tegeleda.

See on suur oskus, mis nõuab teatavat enesedistsipliini. Eriti kui ma olen juba mitu kuud töötanud, ma olen õudselt vaeva näinud ja lõpuks ma ikkagi saan aru, et kuramus, sellest ei tule hea raamat, siis tuleb see projekt lõpetada. Ma arvan, et see on üks paremaid nõuandeid, mida ma lühemate projektide puhul olen korduvalt ise elus rakendanud.

4. Kui suur sõnaõigus oli teil raamatu välimuse kujundamisel ja kas olete lõpptulemusega rahul?

Mina ei tea küll ühtegi kirjastajat, kes suruks peale mingit kontseptsiooni, mis autorile kuidagi ei meeldi. Ma arvan, et vähemalt Eestis ei ole see mõeldav. Autoril on alati õigus kaasa rääkida.

Selle viimase teose puhul oli mul ettepanekuid nii formaadi, paberi kui ka kujunduse osas. Kujunduse osas selles mõttes vähem, et selle tegid ju kujundajad valmis - Jan Garshnek, Anne Pikkov ja fotograaf Elo Strauss. Nemad panustasid igaüks kollektiivselt. Aga nagu ikka selliste asjade puhul, on sul mitu kaanevarianti. Sedapuhku toimus arutelu küll õnneks nii, et me kõik kaldusime pigem ühe variandi poole.

Kusjuures, olen kuulnud, et mõned autorid tahavad ka, et nende teos oleks võimalikult ökonoomselt toodetud. Eriti kui on tegemist mingi diiliga, mis sisaldab hilisemat kasumi jagamist, et oleks võimalikult odavalt toodetud. Minu jaoks on sellest olulisem, et raamat peab nägema hea välja. Ma arvan, et raamatu väljanägemine – paber, millele ta on trükitud, köide, milles ta on – moodustab raamatu tervikust ikkagi väga suure ja märkimisväärse osa. See, mismoodi raamat käes tundub, on teinekord pea sama oluline, kui see, mismoodi ta peas jookseb.

5. Mis osutus kirjutamise juures kõige raskemaks?

Pean häbiga tunnistama, et väga midagi ei osutunudki. Mul on varem olnud selliseid raamatuid, kus olen erinevatel põhjustel kinni jooksnud, aga selle puhul seda ei olnud. Tuli üsna ladusalt ja kuidagi suhteliselt kiiresti... Valutult pigem. Kiiresti ei ole õige sõna, kirjutamine võtab ju aega ja ma kirjutan oma raamatutest alati kolm mustandit, aga ta tuli kuidagi üsna valutult. Ma ei mäleta, et oleks olnud tohutuid takistusi.

6. Mis oli kõige toredam?

Kõige toredam on see, kui saad oma lugejatelt head ja rõõmsat tagasisidet. Ma olen ikka kasutanud oma testlugejaid, üldiselt autorid ju kasutavad neid – kirjutavad käsikirja valmis ja jagavad neid mingile ringile laiali – ja sa saad ju kohe aru, et testlugejad on mõnikord viisakamad, mõnikord vähemviisakamad. Üldiselt saad alati aru, kas inimene on oma arvamuses või tagasisides siiras.

Selle raamatu puhul oli küll nii, et testlugejad olid keskealistest naistest noorte naisteni ja keskealistest meestest noorte meesteni. Ka vanematest meestest ja vanematest meestest kuni päris noorteni. Testlugejate ring oli suhteliselt lai ja sealt tuli üksmeelne tunnustav tagasiside. See teeb loomulikult alati rõõmu. Sealt edasi ka, kui raamat ilmub.

Loomulikult on igal autoril oma lugejad ja siis on loomulikult need, kellele tema teosed ei meeldi. Minu puhul on täpselt samamoodi, alates esimesest raamatust on minu lugejad üsna polariseerunud. On inimesi, kellele need väga meeldivad ja on inimesi, kellele absoluutselt ei meeldi. See on okei, see on tore ja mõistetav. Laia lugejaskonna tagasiside on väga tore isegi siis, kui see on hävitav. Sa ikkagi näed, et inimene on võtnud vaevaks su raamat läbi lugeda.

7. Kuidas võidu toonud raamatu idee sündis ja kui kaua kirjutamine aega võttis?

See oli kuidagi niimoodi, et ma olin selle peale juba mõelnud. Mõelnud, et ma sellest ikkagi ei kirjuta, aga võib-olla ikkagi kirjutan... Ah, parem ikkagi ei kirjuta. Ja siis tulid KAVA kirjastuse kirjastajad Valdo Randpere ja Kalle Muuli minu juurde ja neil oli minust sõltumatult tekkinud idee, et võiks sellise raamatu kirjutada. Arutasime ja nad tõukasid või aitasid mind sõbralikult üle selle joone, mille piiril ma siis kuidagi kõikusin, et kas kirjutada või mitte. Nad aitasid mind kenasti kirjutamise joone peale. Siis ma hakkasin tööle ja niimoodi ta sündis.

8. Mis on viimane raamat, mida ise lugesite?

Sellest on nüüd natukene aega möödas, sest ma olen viimastel kuudel kohutavalt hõivatud igasuguste muude töödega. Ma pakun, et see võis olla minu venna (Rein Raud – toim) üks värske käsikiri, mis ei ole veel ilmunud, aga mis on absoluutselt suurepärane.

9. Millise raamatu lugemine on teile erakordse mälestuse jätnud?

Neid raamatuid on palju. Mõni jätab erakordse mälestuse ühel, mõni teisel põhjusel. Pean tunnistama, et mind puudutas väga Lermontovi «Meie aja kangelane», kui ma seda koolis kohustuslikus korras lugesin. Ma arvan, et see oli suurepärane teos, ma ei ole seda nüüd aastaid hiljem lugenud.

Vene kirjandusest rääkides veel Venedikt Jerofejevi «Moskva – Petuški», ma pean seda üheks parimaks raamatuks, mida ma olen kunagi lugenud. Mulle meeldib näidendeid lugeda. Ma arvan, et Martin McDonagh «The Pillowman» ehk eesti keeli «Padjamees» on üks paremaid draamatekste, mida ma olen lugenud. Neid on veel.