«Ma usun, et igas mehes on see suurpärane isageen olemas. Lihtsalt see tuleb ellu äratada. Mõnel mehel magab see nii sügaval sees, et ei ärka kunagi üles. Mõni mees saab teise võimaluse alles vanaisana. Seda geeni vajutavad sügavamasse unne meeste endi varasemad elukogemused, isaeeskuju, uskumused, teiste meeste eeskuju. Iga laps väärib õnnelikku lapsepõlve ja eelkõige saavad seda luua suhted vanematega,» kirjutab kolme lapse isa Illimar Pilt oma raamatus «Mees 4. Kõik on võimalik».
Illimar Pilt: kui ma põnn olin, oli papside põhiliseks hobiks viinavõtmine
Kaks valikut
Pilt tõdeb, et temal aitas isageeni välja tuua tema enda isa. «Sel ajal, kui ma põnn olin, olid vähe teised ajad. Põhiliseks hobiks oli papsidel viinavõtmine. Paraku on see hobi üsna ajamahukas ja ega lastega möllamiseks suurt aega üle jäägi. Mu paps tegeles omal ajal selle hobiga päris tõsiselt. Õnneks ammendas asi end tema jaoks ja juba pea 17 aastat ta enam kärakat ei pane. Nüüd teeb mõnel üritusel või saunas nostalgiaõlle või paar vängemat pitsi. Tänu sellele jääb tal aega üle, et tegeleda oma lastlastega. Ja neid ikka jagub. Hetkeseis on 12, aga peagi juba 13 tegelast. Minu paps sai teise võimaluse. Täna teeb ta tublisti järelaitamistunde,» kirjutab ta.
Pildil oli seega kaks valikut. Esiteks, kas ta võtab isalt eeskuju üle ja tegeleb ka kärakapanemisega, süüdistades sealjuures maailma, et ta nii karm tema vastu oli ja sellise paratamatuse ta ellu tõi. Vinguks, et näed – oleks parem eeskuju olnud, ei peaks tema lapsed kannatama. Või valib teise variandi, milleks on õppida oma papsi vigadest ning tinapanemise asemel valida hoopis hobiks lastega tegelemise.
Pilt valis teise variandi. «Ma tegelen teadlikult lastega, veetes nendega iga jumala päev vähemalt tunnikese kvaliteetaega. Algus tundus, et kust kohast ma selle aja võtan, et lapsega olla. Väga lihtne, jätsin telekaga jumalaga. Täna vaatame nädalas kokku 2 tundi telekat. 20 aasta pärast istun ma tütardega koos suvila verandal ja räägime, kui äge oli porilombis paberlaevukesi ujutada. See on mälestus, mis annab neile inspiratsiooni tegeleda oma lastega. Mälestus, mis annab tunde, et lapsepõlv oli äge ja õnnelik. Ma loodan, et need mälestused muudavad mu tütred enesekindlamaks, seiklushimulisemaks ja aitavad märgata elu ilu. Seda, mis toimus samal ajal «Pilvede all» kolmanda hooaja teises osas, ei mäleta enam keegi ja see ei oma kahekümne aasta pärast mingit tähtsust. Valikud on meie enda teha,» kirjutab ta.
Ajad on muutunud
Pilt nendib, et eks tal oli seda lihtsam teha kui tema isal omal ajal, sest ajad on muutunud. Enam pole okei lõunast tööl pudelil kork maha keerata ja jätkata tööpäeva meeleolukamas toonis. Pannakse tina tänagi, kuid nüüd on teised hobid, mis samamoodi meestelt energia ära võtavad. Üheks selliseks suuremaks teemaks on ühiskondlik surve olla edukas. Rabeletakse kõvasti tööd teha, et oleks pappi, mis on selle edu esmane indikaator. Paraku juhtub nõnda, et kogu fookus lähebki tööle. Pere ja lapsed jäävad tagaplaanile.
Teine jama on Pildi sõnul vaimne läbipõlemine. «Käisin mõni aeg tagasi oma perearstiga vestlemas. Uurisin, mis tänasel päeval mehi kõige rohkem maha notib. Esikohal on ikka südame- ja veresoonkonnahaigused, kuid aina enam pöördub mehi arsti poole läbipõlemisega. Need kaks asja on tegelikult omavahel üsnagi seotud. Ega mees naljalt ei hakka seletama, et kuule, mul on rasked ajad. Selle asemel valitakse enesehävituslikumad meetodid, mis just nende haigusteni viivad. Ega ühiskond hädaldavat meest väga hästi vaata,» kirjutab ta ja lisab, et siinkohal saame me kõik seda mustrit muuta ja rahateenimise asemel hoopis pereväärtused esikohale seada.
Meestele on looduse poolt sisse kodeeritud igipõline võistlusmoment. Parim isane võidab! Täna upitatakse pjedestaalile mees, kes ehitab äärelinna hirmkallile krundile piraka elamise, sõidab suurema maasturiga kui naabrimees ja teeb kõvasti tööd, et tõusta karjääriredelil ning teenib ropult pappi, et need eesmärgid kõik kinni maksta. Me vaatame, et vot see on edukas ja tubli mees! Teeb tööd ja tuleb armastus. Ei tulnud see armastus Vargamäel ega tule ka nüüd. Kuigi ajad on teised ja valikuid palju rohkem.
Selline elu kulutab meest
Pilt nendib, et suure stressikoorma all otsitakse kiiret lõõgastust eesti mehe traditsioonilisest multiravimist – kärakast. Vana uskumus kehtib veel tänaseni – kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Kahjuks see viin neid surmatõbesid just lähemale toobki.
«Meie kõik saame juba täna sotsiaalse surve suunda muuta, tõstes pjedestaalile ja tunnustades neid mehi, kes tegelevad oma tervisega. Kes teadlikult panustavad aega lastega tegelemisse, kes suudavad pühenduda oma elukaaslasele ja luua pereõnne ka ilma piraka äärelinna maja või suure maasturita. Need asjad ei ole pahad, aga ei peaks olema omaette eesmärk või edu sümbol. Märgake neid mehi ja ärge hoidke seda märkamist endale. Õnnelik inimene on see, kes on juba täna õnnelik selle üle, mis tal on. Võib juhtuda, et sul polegi õnneks midagi muud peale tervise vaja. Tihti me saame asjade tõelisest väärtusest alles siis aru, kui oleme need lõplikult kaotanud,» kirjutab ta.
Suur roll on siin mängida naistel, kelle võimuses on meid, mehi, suunata paremate valikuteni
Just suunata, mitte sundida. Mees on perekonnapea, kuid naine on kael, kes seda pead liigutab. Loodetavasti teevad pea ja kael head koostööd. Osav ja paindlik kael suudab oma töö ära teha täiesti märkamatult. Kange kaela puhul on iga pealiigutus põrgulikult valulik. Ja kes see ikka tahaks peaga ringi keerutada, kui see kangesti haiget teeb?
«Vaadake oma meest ja mõelge vähemalt kolmele tublile asjale, mida ta tegi oma tervise heaks. Võib olla jättis ta eile õlle joomata ja rääkis sinuga tavapärase kümne minuti asemel suisa 20 minutit. Võib olla tegi ta eelmisel nädalal midagi erakordset ja andis võimaluse rohelisele salatile. Või käis ta aasta tagasi rabajooksul. Too need hetked esile ja tunnusta teda nende eest. Mida rohkem sa neid hetki märkad ja esile tood, seda enam su kaasa sellest innustust saab ja neid tegemisi edasi arendab. Teine võimalus on lihtsalt ta kallal õiendada, et miks sa õlut lürbid ja lastega nii vähe tegeled. Üldiselt võib selline kangekaelne suhtumine pea paigale jätta ja võetakse hoopis selle jutu peale järgmine õlle,» kirjutab Illimar Pilt.