Ühel õhtul pärast sööki ütles naine, et ta peab kitkuma veidi umbrohtu ja kutsus meest endaga kaasa. Esialgu mees keeldus, kuid mõtles siis järele, tuli koos naisega välja ning aitas teda rohimisel. Naisel oli silmnähtavalt hea meel ja nad veetsid tööd tehes ja meeldivalt vesteldes koos terve tunni.
Pärast seda abistas mees teda aiatöödel meeleldi ja tegi tunnustavaid märkusi selle kohta, kui kena muruplats välja näeb ja millist fantastilist tööd on naine sellise mullapinnaga aias teinud. Tulemuseks oli mõlema õnnelikkus, sest mees oli õppinud asjadele vaatama naise vaatepunktist, isegi kui küsimuse all oli vaid umbrohi.
Ühine keel saavutatakse, kui pead teise ideid sama oluliseks kui enda omasid
Oma raamatus «Ühendus inimestega» kommenteerib dr Gerald S. Nirenberg: «Vestluses saavutatakse ühine keel siis, kui te näitate, et peate teise inimese ideid ja tundeid sama oluliseks kui enda omasidki. Kui te vestluse alguses annate inimesele kätte vestluse eesmärgi või suuna, valitsedes oma ütlemisi nii, et räägitakse seda, mida tahaksite ise kuulda, ja kui te kaasvestleja seisukohta aktsepteerite, siis soodustate seda, et kuulaja võtab teie ideed vastu avatud meelega.»
Asju teise inimese silmade läbi vaadates võib lõdvendada pingeid, kui isiklikud probleemid muutuvad masendavaks. Elizabeth Novak Austraaliast New South Walesist hilines oma automaksuga kuus nädalat. «Reedel,» kõneles ta, «helistas mulle minu arvetega tegelev mees, kes tigedalt teatas, et kui ma esmaspäeva hommikuks 122 dollarit ära ei maksa, võtab firma minu suhtes midagi ette. Mul ei olnud mingit võimalust seda raha nädalalõpu jooksul kuskilt hankida, nii et kui ma esmaspäeva hommikul telefonile vastasin, ootasin ma kõige hullemat. Selle asemel et lasta ennast rööpast välja viia, vaatasin ma olukorrale hoopis tema seisukohast. Ma vabandasin siiralt, et olen talle nii palju tüli tekitanud ja märkasin, et küllap ma olen tema kõige murettekitavam klient, kuna see polnud esimene kord, kui ma maksmisega hilinesin. Ta hääletoon muutus otsekohe ja ta kinnitas, et ma ei ole kaugeltki tema kõige tülikam klient. Ta jätkas, tuues mulle mitu näidet selle kohta, kui jämedalt ta kliendid vahel käitusid, kuidas nad talle valetasid ja tihti üldse temaga rääkimisest hoidusid. Ma ei öelnud midagi. Ma kuulasin ja lasin tal oma mured välja valada. Seejärel, ilma igasuguse minupoolse ettepanekuta, ütles ta, et pole üldse oluline, kui ma kogu raha otsekohe ära maksta ei saa. Kõik oleks korras, kui ma maksaksin kohe 20 dollarit ja ülejäänu kuu lõpuks ja koostaksin maksegraafiku alati kui tunnen selle järele vajadust.»