Dave Benton: ühtehoidmine on elu võti!

Tsitaat Dave Bentoni raamatust «Olen see, kes olen». Foto: Karen Härms

Dave Bentoni raamat «Olen see, kes olen» on otsekohene ja siiras lugu ühe Arubalt Eestisse tulnud mehe isikliku elu tõusudest ja mõõnadest, sisemaailmast, uskumustest ning elufilosoofiast. See on aus kõnelus oma sügava sisemise minaga, tema kogemuste sõnastamine ja elutarkuste jagamine lugejalegi. Loe raamatust katkendit.

Aruba ja elu enne Eestit

Oma raamatu sissejuhatuses mainisin lühidalt erinevaid märksõnu oma noorusest, perekonnast, esimesest abielust Arubal, elust Hollandis, karjäärist Euroopas ja Eestisse tulekust ning uuest elust. 

Dave Benton, «Olen see, kes olen». Foto: Raamat

Nüüd alustame aga algusest – järgnevad küsimused selles peatükis avavad seiku elust Arubal enne, kui otsustasin sealt lahkuda ja Eestisse kolida.

Ma kuulun suurde perekonda. Kujutage ette kolme õde ja nelja venda, kellest kõik on üksteisest paar-kolm aastat nooremad või vanemad. Minust vanemaid õdesid-vendi oli viis. Isa käis tööl, vahel ka tööd otsimas, ema aga kandis meie eest kodus hoolt ja kasvatas meid suure armastusega.

Me polnud üldse rikkad, pigem oli paljustki tavapärasest puudus, kuid tänu oma vanematele kasvasime üles üheskoos ja õnnelikult. Nad õpetasid meid hoolima üksteisest ja sellest vähesest, mis meil oli. Hoidsime väga kokku. Õed mängisid nukkudega, palmitsesid üksteise juukseid ja tegid kõike muud, mida tüdrukud ikka teevad. Muidugi ka õppisid üheskoos. Meie, poisid, olime huvidelt sarnased – jooksime ringi, mängisime palli, lõhkusime asju ja tegime muid poiste tempe. Perekonnana seisime kaljukindlalt üksteise eest läbi kõigi nende aastate. Elasime Dakota-nimelises külas, seega väga väikeses kogukonnas, kus kõik tundsid kõiki. Majad külas kuulusid riigile ja neid renditi elanikele. Need majad mulle ei meeldinud, sest olid kitsukesed ja seal oli vaevu ruumi liikuda, mis tähendas, et toas mängida ei saanud. Muidugi ei Aruba ja elu enne Eestit kuulanud me kunagi sõna ja pidevalt juhtus väikeseid äpardusi. Kuid me kasvasime üles üksteist igati toetades. 

Mäletan, et kooliminekuks kulus pool tundi ja teist sama palju tagasi. Meil, väiksematel, oli alati suurem vend kaasas. Kui meie küla sai oma kooli, muutus asi lihtsamaks, sest see oli vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel kodust ning me läksime ja tulime ikka koos. Keskkooli jõudes hakkasime jälle linna vahet käima, nüüd pigem sõprade seltsis. See oli meie aeg. Enamusel lapsevanematest polnud oma transporti, nii et hommikuti ja pärast kooli oli kogu küla noorsugu teel linna ja tagasi. Ühe pere lapsed käisid ikka üheskoos, niimoodi oli see tol ajal peredes kombeks. 

Ühtehoidmine oli elu võti. Meil oli au sees mõttetera: «Pere, kes palvetab koos – püsib koos». Teisisõnu – koos olles suudame kõike ja meil on eluks vajalik ning väärtuslik olemas.