T, 3.10.2023

Karl Martin Sinijärv soovitab raamatut, mis näitab pealinna veidi hämaramas valguses kui muidu

Karl Martin Sinijärv
Facebook
Comments
Katrin Pauts.
Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Katrin Pautsi uut novellikogu «Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused».

Katrin Pauts, «Tallinna tume».
Katrin Pauts, «Tallinna tume». Foto: Raamat

Katrin Pauts on me kvaliteetses meelelahutuskirjanduses juba tuntud tegija, olgu siis põnevikumaailmas või mitteilukirjanduse vallas. «Tallinna tume» on kirjanduslikule hetkeseisule mitmeti iseloomulik teos. Ei saanud vist ükski eelmist raamatu-aastat tutvustanud, arvustanud või lihtsalt vaadelnud kirjutaja jätta esile toomata novellide ja jutukogude olulisust praeguses proosapildis. Isegi põnevamad luuletused kipuvad viimasel ajal omaette väikeste lugudena mõjuma.

Ses suhtes on loomulik, et Katrin Pauts, kellel lugude väljamõtlemise ega kirjapanemisega kunagi probleemi pole olnud, tõi me ette tiheda ja tumeda jutukogu. Kauaaegse ajakirjuna näikse lühivorm talle sobivat, nii mõnedki ideed saavad just parajas pikkuses läbi mängitud. Õuduslugude raamatuks ma «Tallinna tumedat» nimetada ei tahaks, aga teatav tumedus ja õõvastus on kohal küll.

Kohal nimelt Tallinnas, selle erinevates linnajagudes, mille kaupa on jutud lausa rühmitet. Just see kohavaimu tajumine, sellest lähtumine, kokkuvõttes linna kirjutamine läbivaks tegelaseks on üks teine joon, mis mu meelest viimase aja kirjutistes tõusuteel on. Ja tõesti on kirjandus kaval koht, mille kaudu aidata maailmal ja selle paikadel inimesele naha vahele pugeda, paremal juhul omaseks saada, tekitada huvi loetu vastu ka käegakatsutavas elus. Ega asjata pole kummitusjalutuskäigud või apteeker Melchiori radadel kolamised Tallinna vanalinnas juba aastaid ühed populaarsemad ekskursioonid. Pauts annab võimaluse vanalinnast kaugemale kaeda. «Tallinna tume» näpus, võib pealinnas päris pikki ja põnevaid patseerimisi ette võtta.

Rõhutan sedagi, et on imearmas, kui ka suurteraamatuid võetakse illustreerida (kunstnikuks seekord ilusa nimega Lumimari). Ning miski ütleb mulle, et parimini võiks teos sobida mitte liiga suurtele, aga avastustuhinas noortele – raamat pihku ja piki linna kolama. Kevad ka käes ja puha!

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles