Endine munk räägib, kuidas näha tolmuse peegli tagant oma tõelist peegelpilti

Jay Shetty. Foto: Erakogu

Gauranga Das esitas endisele mungale Jay Shettile ilusa metafoori «On see tolm või olen see mina?», millega illustreerida väliseid mõjutusi, mis varjavad meie tõelist mina. Ta selgitab, kuidas tolmu tagant näha ennast.

Identiteet on tolmuga kaetud peegel

Shetty meenutab oma Heliose kirjastatud raamatus «Mõtle nagu munk», et hoiuruumi, kus on reas kasutamata raamatud ja asju täis karbid. Erinevalt ülejäänud aašramist, mis on alati puhas ja korralikult pühitud, on see koht tolmune ja ämblikuvõrkudega kaetud. Vanemmunk juhatab Shetty peegli ette ja küsib: «Mida sa näed?» Ta ei näe läbi paksu tolmukihi isegi oma peegelpilti. Shetty ütleb seda ja munk noogutab. Seejärel pühib ta rüüvarrukaga üle klaasi. Tolmupilv paiskub Shettyle näkku, pannes silmad kipitama ja tungides kurku.

Ta ütleb: «Sinu identiteet on tolmuga kaetud peegel. Kui sa esimest korda peeglisse vaatad, on tõde sellest, kes sa oled ja mida väärtustad, varjatud. Peegli puhastamine ei pruugi olla meeldiv, aga üksnes siis, kui tolm on läinud, saad näha oma tõelist peegelpilti.»

See oli 16. sajandi Bengali hindu pühaku Chaitanya sõnade praktiline demonstratsioon. Chaitanya kutsus sellist olukorda mõistega ceto-darpaṇa-mārjanam ehk ebapuhta meelepeegli puhastamine.

Peaaegu kõigi kloostritraditsioonide vundamendiks on segajate kõrvaldamine

Shetty selgitab, et segajad ei lase meil keskenduda kõige olulisemale – leida elule tähendus, valitsedes füüsilisi ja vaimseid ihasid. Mõnedes traditsioonides loobutakse rääkimisest, mõnedes loobutakse seksist, mõnedes loobutakse maisest varast ja mõnedes loobutakse kõigist kolmest. «Aašramis elasime me vaid sellest, mida meil oli vaja, ja ei millestki enamast. Kogesin omal nahal lahtilaskmise valgustust. Kui oleme mattunud ebaoluliste asjade alla, kaotame silmist selle, mis on tõesti oluline. Ma ei palu sul loobuda ühestki neist asjadest, kuid ma tahan aidata sul väliste mõjutuste müra ära tunda ja välja filtreerida,» toob välja Shetty, et niimoodi pühime ära tolmu ja vaatame, kas need väärtused tõesti sind peegeldavad.

Juhtväärtused on põhimõtted, mis on meie jaoks kõige tähtsamad ja peaksid meid meie arvates juhtima: kes me tahame olla, kuidas kohtleme iseennast ja teisi. Väärtused kipuvad olema ühesõnalised mõisted, näiteks vabadus, võrdsus, kaastunne, ausus. «See võib kõlada üsna abstraktse ja idealistlikuna, kuid tegelikult on väärtused praktilised,» kirjutab Shetty. «Need on omamoodi eetiline GPS, mida saame kasutada, et läbi elu navigeerida. Kui tunned oma väärtusi, on sul olemas juhised, mis suunavad sind inimeste ja tegude ja harjumuste poole, mis on sulle parimad. Ilma väärtusteta eksleme sihitult ringi just nagu siis, kui sõidame tundmatus piirkonnas; me teeme valepöördeid, eksime ära, jääme kahevaheloleku lõksu. Väärtused muudavad lihtsamaks enda ümbritsemise õigete inimestega, raskete karjäärivalikute tegemise, aja arukama kasutamise ja tähelepanu suunamise sinna, kus see on vajalik. Ilma nendeta pühivad segajad meid teelt.»