/nginx/o/2021/04/20/13737162t1ha248.jpg)
Tom Valsberg kirjutab oma raamatus «Eluterve pohhuist. Näpunäiteid stressivabaks eluks», et eluterve pohhuist on tegelane, kes hoolib, aga ei muretse. Ta pigem laseb varvast, kui kuulab kellegi hala või süüdistamist. Ta ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse. Ta on õppinud ahastamise asemel end hoopis herneks naerma.
Ta teab, et küünte närimisest vitamiine ei saa. Ta ei võta elu liiga tõsiselt, sest ta teab, et ta niikuinii ei pääse sellest eluga.
Avaldame raamatust katkendi.
Eluterve pohhuist ei pane kõikide asjadega pohhuilt üle asja eest teist takka. Ta väärtustab enda keha, oma vaimu ja oma heaolu.
Eluterve pohhuist teab, et ta ei saa end kunagi nii täis süüa, et ta kunagi enam sööma ei peaks. Seega ta ei söö end kunagi kooma.
Elutervel pohhuistil on savi, et Rootsi lauas saab süüa niipalju kui tahad. Ta ikkagi ei söö end kooma.
Eluterve pohhuist ei joo end firma peol mäluauku. Mis siis, et seal saab tasuta niipalju juua kui tahad.
Eluterve pohhuist teab, et unistada tasub, poogen sellest kui uskumatutena unistused algul võivad tunduda. Talle meeldib «Alice Imedemaal» raamatust see lõik.
Alice: «Ma ei suuda seda uskuda!» «Tõesti?», ütleb kuninganna halvustaval toonil. «Proovi uuesti, hinga sügavalt sisse ja sulge oma silmad.»
«Mul pole mõtet proovida,» ütleb Alice. «Ma lihtsalt ei suuda uskuda asjadesse, mis on võimatud!»
«No siis ma eeldan, et sa pole piisavalt harjutanud,» lausub kuninganna. «Kui ma olin sinuvanune, siis ma tegin seda vähemalt pool tundi päevas. Vahel ma uskusin seitsmesse täiesti uskumatusse asja juba enne hommikusööki.» Eluterve pohhuist arvab, et paljude inimeste mure seisneb selles, et nad ei unista kunagi võimatutena tunduvatest asjadest. Tegelikult on nii, et väga paljud asjad tunduvad võimatud enne kui nad reaalsuseks saavad.
Eluterve pohhuist kuulis järgmist anekdooti ja muigas mõnuga.
Kaks tibi saavad kohvikus kokku.
«Tead, musi ostis mulle eelmisel nädala selle naaritsa kasuka.»
«Vapustav!»
«Ja tead, siis mul oli see auto juba viis aastat vana ja musi ostis mulle tuttika Mersu.»
«Tohoh, vapustav!»
«Ja noh meil juba on mitu suvilat aga nüüd musi ostis mulle päris endale veel oma suvila Hispaanias.»
«Vapustav!»
«Aga mis ma siin ikka räägin, räägi, mis sina teinud oled.»
«Tead, ma käisin heade kommete koolis.»
«Tõesti, no mida nad siis seal õpetavad.»
«No näiteks seda, et selle aseme, et öelda: «Mida sa kurat plärad ja uhkustad, ma ei jaksa seda jama kuulata!», on hea öelda lihtsalt «Vapustav!»»