Mesilastelt saadi aine, mis tegi sõjas hirmsat laastamistööd

Mesilased. Foto: Urmas Luik

Ühel Nepali mägedest kogutaval meesordil on hallutsinogeenne toime. See tuleb sellest, et mesilased koguvad rododendronilt, küüvitsalt ja teistelt kanarbikulistelt mürgist nektarit, kirjutatakse raamatus «Putukate planeet».

Avaldame raamatust katkendi.

«Hull mesi» on meie poolkeral tegelikult teada-tuntud asi. Muistsed ürikud pajatavad ebaõnnestunud sõjakäigust umbes aastal 400 eKr, kui tuhanded Kreeka sõdurid, kes taandusid läbi praeguse Türgi, sõid metsmett. Ka ilma vaenlasteta nägi laagriplats peagi välja nagu lahinguväli. Sõdurid tuikusid ringi, nagu oleksid purjus, ja käitusid nagu segased, kirjutab Vana-Kreeka väejuht ja kirjanik Xenophon. Kõhulahtisus ja oksendamine tegid hirmsat laastamistööd, nii et sõdurid suutsid alles mitu päeva hiljem jalad alla võtta ja kodu poole marssida.

Teised antiikallikad kirjeldavad hallutsinogeense mee kasutamist sõjas. Otse kui juhuslikult paigutati vaenlase teele rododendronimee kärjed, sest kes see suudaks ära öelda tasuta maiustusest, mille otsa sa lausa komistad? Pärast on pilves sõdurite mahanottimine lapsemäng.

Ikka veel toodetakse säärast mett Türgis nime all deli bal.

Aga tegelikult pole «hullu mee» mürgituse pärast küll vaja muretseda. Seda, et tänapäeva tööstuslikus mees oleks hallutsinogeenide kontsentratsioon selline, et see sümptomeid tekitaks, tuleb ette haruharva. Õnneks.

Mesi on ammusest ajast olnud tuntud oma antibakteriaalsete omaduste poolest. Mett pandi haavadele ja kui Makedoonia Aleksander Babülonis suri, olevat ta asetatud mett täis kirstu, et ta keha säiliks kaks aastat, kuni teda saaks toimetada Aleksandriasse, kuhu ta pidi maetama.